Olud

Metsavendi ümbritsevad olud muutusid kümne aastaga tundmatuseni. Algusaegade varjajate rohkus ja tihe tegutsemine asendusid aja jooksul varjamisega järjest väiksemates kooslustes või üksi. Suuremahuliste sõjaväeliste haarangute oht asendus ajapikku üha enam omaenda lähikonnast lähtuva ohuga, teadmatusega, kes abistajatest võib olla murdunud vägivalla käes või pakutud kiusatuse ees. Metsavendi jahtides laiendas Julgeolek kogu julmuse ja hirmutamise inimestele metsavendade ümber. Kodude ja omaste häving painas kõiki.

Olud suure sõja lõpus ja järel.

1944. a august – rinde üleminek ja Nõukogude Vene sissetung koos suurte muutustega punaterrori toel. Sõda kestis, 1944. a lõpus kuulutati Eestis taas välja sundmobilisatsioon Punaarmeesse. Maailma poliitiline ja sõjaline olukord oli heitlik. Metsadesse kogunesid deserteerunud mehed mõlema poole sõdivatest armeedest ja mobilisatsiooni vältijad kodudest. Oldi äraootaval seisukohal, millise poliitilise olukorra toob Eestile sõja lõpp.

Keretü soos kogunes 1945. a suurem metsavendade rühm, kes pidas sidet naaberpiirkondade metsavendadega (Rõuge ja Tartumaa salgad). Selles nn Lükkä ehk Nursi punkris asusid ka 2 raadiosaatjaga meest Haukka luuregrupist.

PA: Juunis 1945 küsis Avo Pruus minu talust möödudes, kus on Lukk ja Heeska. Ütlesin, et nad elavad Keretusoos Sõmerpalu vallas. Pruus ütes mulle, et neil on seal soos punkrid.

AA: Kord Saksa okupatsiooni ajal sõitsin Võrust oma koju Kurenurme. Kohtasin rongis juhuslikult Pruusi, Keemi, Lukku ja Musta. Nende jutust ilmnes, et neil oli kaasaskantav raadiojaam ja ja nad sõitsid Tallinna. Pärast sakslaste lahkumist end varjates kohtusin Linnamäe elaniku August Ottaniga. Ta rääkis, et nõukogude vägede tungimise ajal Võru valda 1944. a Richard Keem ja Must töötasid August Ottani talu lähedal (Hansi külas) üles pandud raadiojaamas. Ottan rääkis, et lähedal lõhkes nõukogude mürsk, mis sundis neid kohta vahetama.

Arreteerimise oht puudutas suuri inimrühmi: Eesti varasemate poliitiliste parteide liikmeid, politseinikke ja omavalitsustegelasi, kaitseliitlasi ja omakaitselasi, vanglatöötajaid, Saksa sõjaväkke mobiliseerituid ja Vene armeest deserteerunuid jpt. Ilma varjamata oli võimalik elada üksnes omades nõukogude isikutunnistust, mille taotlemisel eeltoodud rühmadesse kuulunud inimesi ähvardas vangistus. Dokumendikontroll toimus pidevalt nii linnades kui maal.
Varjajaid arreteerides ja haarangutes tappes keelitas võim samal ajal mehi relvi loovutama ja legaliseeruma. Legaliseerida soovijad pidid asuma sundkorras koostööle nõukogude võimuga ja üles andma kaasvarjajaid. Hulk legaliseerunuid varjus selle surve eest uuesti metsa.

Maareform tükeldas talumajapidamised, jagades maad ja loomad uusmaasaajatele. Uusmaasaajad paigutati vahel elama kontvõõrana taluperede elamusse, vastuteenena nõudis nõukogude võim pererahva jälgimist ja pealekaebamist.
Kohaliku võimu etteotsa tõi nõukogude võim tegelasi, kes haarangute kattevarjus riisusid ja kandsid endale elanike vara.

Üks selline oli Linnamäe Täitevkomitee esimees August Tiitus, keda teati varasema hobusevarga ja kindlustuspetturina.

Metsa koondunud mehed vastasid nõukogude võimu terrorile omapoolse tegutsemisega. Kõik poliitilise värvinguga juhtumid tähendas Julgeolek üles.

Rahva ja punase võimu suhted.

Punane eesrindlik "avangard" omandab salajastes teadaannetes täiesti teistsuguse näo. Tõdetakse rahva põlgust ja kohalike punaste asjameeste hirmu kättemaksu ees.

Kängsepp Daniel

Oma tegevuse tõttu metsavendade vastu rahvakaitsepataljonis alates sügisest 1944 kuni tänaseni on bandiidid püüdnud mind tappa kuuel korral. Viimane kallaletung mulle toimus suvel 1946 tee peal Ruhingu metsas Sõmerpalu vallas, kui ma veskist koju sõitsin. Mind tulistasid kaks meest, keda mul ära tunda ei õnnestunud, kuna oli juba õhtu ja hämar. Lisada tahan, et 1945-46 aastal ma peaaegu ei elanudki oma talus seetõttu, et bandiidid kogu aeg jälgisid mind mu maja lähedal eesmärgiga tappa. Sel ajal elasin rahvakaitse pataljoni staabis Sõmerpalu kooperatiivis.

Tema hilisemast saatusest:

Partorg Teplenkov Jaan Linnamäelt teatab juulis 1946:

TK ruumides pole relvastatud valvet. Sm Ragul ütleb, et ta on korduvalt nõudnud kuid kõik on asjata. Sm Lepistu peaks viivitamatult niisukuse olukorra likviteerima muidu kui on hilja. Punast nurka TK ruumides ültse pole komsorg Oss pole ka sellele mingit tähelepanu pööranud. On ainult paar katkist ja tolmust määrdinud pilti ahju taga. Ma palun kui teil on sääl võimalik siis saatke minule punast riiet loosungeid ja mõni pilt sest nagu jutu ajamisel selgus on sm Stalini pilt kogu raamiga ära varastatud. Komsorg Oss Ilmar on haige ja juba üle kuu puudub. See aga ei takista teda järvel kalu püüdmast ja pidudel käimast. Tahab vabaneda komsomoli tööst.

Sõmerpalu detsember 1946:

Metskonna kontori ruumid olid täiesti korras – lauad linadega kaetud, neil paberid korrapäraselt laotud, põrandad puhtad, akendelt ja seintelt tolm pühitud jne, kuid kontori esimeses ruumis, kus istub raamatupidaja ja asjaajaja ning kus viibib päeva kestel kõikse rohkem rahvast olid sm Lenini ja Stalini pildid kaetud paksu tolmukorraga ja täiesti ämblikuvõrkude sisse kasvanud. Sm Lenini ja Stalini portreede taga oli nii paks ämblikuvõrkude ning tolmu kord, millest võis järeldada, et viimaseid oli pühitud pool aastat tagasi. Samas kohas kahe juhi portree alla oli riputatud seinaleht, mis oli sisustatud täiesti ebamaitsekalt, seinalehe juhtkirja osasse olid pandud stahhaanovlaste nimed koomiliste joonistega. Õige stahhaanovlane seda pilti vaadates tõesti võib sattuda pahasse meeleollu. Teiseks saadan teile joonise mis iseloomustab TK teenistujate meeleolu uue TK esimehe saabumisel. See karikatuur oli tehtud laua pappile järgmisel päeval. Kõik need ülalmainitud faktid ei ole juhuslikud vaid omavad teatud poliitilise tagamõtte. Palun informeerige sellest kõrgemalseisvaid instantse.

Kommunist Laidre, kes saadeti EK(b)P otsusega talupidajatelt riigile saaki võtma:

Valla täitevkomitee esimees Ragul, Aleksander on 58 a vana ja halva tervisega. Tema arvates pidurdab eelkõige igasuguste ürituste nõukogulikku läbiviimist vallas reaktsiooniline element. Metsades varjab end veel bandiite, kelle käed on määritud nõukogude inimeste verega. Nende poolt toimepandud kuritöö ja ähvarused hoiavad paljuid võimelisi ja paremaid inimesi valla avangardist ja aktiivsest tööst vallas eemale. Sm Ragul ei kontrolli kõvakäeliselt vastuvõetud otsuste elluviimist. Tal endal on bandiitide vastu liiga suur hirm. Täitevkomitee istungiks ei leia ta kunagi sobivamat aega kui keskpäev. Muul ajal ei julgevat keegi vallas liikuda. Saboteeriva talupidaja Hellamaa Ida, kes ka eelmisel aastal oma norme ei täitnud tegime külanõukogus „pehmeks“. Teisel päeval täitis ta oma kartuli, villa ja toiduteravilja kohustuse riigi vastu.

Partorg Liksmann Sõmerpalust:

TK esimees ei suhtu oma töösse peremehelikult. Aseesimees viimasel ajal on sageli näha joobnud olekus, isegi töö ajal, samuti põllumajandusjuhataja asetäitja Eisen. Kes ei pea kinni töödistsipliinist, joob ja ei ilmu tööle, samuti varumisagent Palm istus töö ajal kõrtsis oma sõbra Leo Koostabiga, kes töötab T/K raamatupidajana. Valla komsorg Sikk Viktor iga päev on purjus – 9. mail oli korraldatud jooksu kross, komsorg Sikk oksendas tee peale, kus teised komnoored teostasid võidujooksu. 10. mail mina sain teada, et komsorg Sikk oli kõrtsus peksis akna klaasid puruks ja paugutas pistolist, siis mina sain kõrtsus nägema teda joobnud olekus, magas tooli peal, pistol oli avalikult külje peal ja vintpüssi najal magas.

Partorg Valusk, Sõmerpalu valla järgmine partorg:

Valla TK tööliste distsipliin on lastud minna niikaugele, et on esile toonud rahava hulgas palju nurinat, valla teenistujad on olnud purjus töö ajal. Kuid on olemas ka selliseid tegelasi, kes ei taha alluda korrale, näiteks valla miilitsavolinik, komsorg ja veel mõned teised.
Praegust on Sõmerpalu valla aktiivis selliseid inimesi kes narritavad nõukogude võimu ja kes peletavad inimesi nõukogude võimust eemale. Sellised tegelased on Sõmerpalu valla miilitsa rajoonivolinik sm. Tikmann ja ELKNÜ vallakomitee sekretär sms. Ploom. Kõigi teiste ebanõukogulike käitumise hulgas esines selline juhus, kus Sõmerpalu valla rajooni volinik võttis valima tulnud kodanik Markvaldilt ilma loata hobuse ja peaaegu päev aega kihutas mööda valda ringi ise täiesti joobunud. Kui sm. Tikmann tuli valimise päeval valimise jaoskonda kus oli palju inimesi hääletamas siis sm. Tikmann käitus inimestega väga toorelt. Selle kohta on valla partei alg. org. teinud üksikasjalise informatsiooni Võrumaa miilitsaosakonnale. ELKNÜ vallakomitee sekretär sms. Ploom oli valimise päeva hommikust õhtuni joobunud. Ajal millal rahvamaja isetegevuse ringid esinesid kavakohaselt ettekannetega rahvale sms. Ploom oli selga pannud vanad riided ja olles paljajalu esines kaua rahva ees nagu kaabakas, aga mitte kui valla noorsoo juht ja organiseerija. Need on suured puudused, millele vaatab valla elanikkond väga halva pilguga.
Pole piisavalt parteilist kaadrit. Partei kandidaat sms. Gorski, kes töötab valla TK esimehena, kohtleb valla talupoegi väga ebarahuldavalt. Töötab nagu on tuju. Sms. Gorski ei pea mingisugust klassilist joont.

Partorg Valusk kirjeldas nõukogude miilitsat Kohlbergi:

Antsla miilitsa operatiivvolinik Kolberg on sageli joobnud, käib joobnud olekus Antsla linna toidubaaris toidulaudadel magamas ja võtab ka söökla kaasa koera. 27. mail 47. a oli jälle Kolberg joobnud olekus ning läks Antsla linna toidubaari, kutsus omale sülle ettekandjat, kuid viimane keeldus sellest, siis Kolberg võttis laualt teeklaasi ja viskas ettekandjale järele. Hiljem jäi magama toidulauale. Sm Kolbergile on mitmel korral tehtud puhtusekomisjoni poolt märkus, kuid viimane ei mõtlegi reageerida sellele. 1. mail enne rongikäiku minekut Kohlberg lõi Antsla Linna TK esimeest sm Tsainikovi, mida nägi hulk rahvast. Kuhi seda ise ei näinud, kuid temale rääkis esimesena lihapoe müüja Lebetev. Kolberg on sõitnud Antsla kooperatiivi autoga viina järele tegelikult, kuid küsib autot, õigemini käsutab autot haarangule. Nüüd on andnud korralduse, et ilma tema (Kolbergi) loata ei tohi auto välja sõita. Samuti miilits Ermel joob ja ei käitu nii nagu nõukogude miilits, võttes ise kaklustest osa, aga ei likviteeri neid

Linnamäel Ala-Põdral mõrvas see miilitsavolinik Kolberg (Kohlberg) 6. juulil 1946 endise konstaabli Harri Halleri (Haldma). Tulistanud Hallerile tema koduõuel valangu jalgadesse, lasi ta abi hüüdval mehel piinarikkalt aeglaselt verest tühjaks joosta. Laip maeti tapmiskoha lähedale metsa.

Olud suurküüditamise eel ja järel.

Suurküüditamise eel koostas nõukogude võim nimekirju "kulakute kui klassi hävitamiseks" ja ülejäänud inimeste, koos oma varaga, sundimiseks kolhoosi. Venemaa aladelt saabunute sõnul tähendas kolhoosikord nälga. Selle varjamiseks nõudsid parteitegelased, et need inimesed eraldataks kohalikest või aetaks minema.

1948. aastaks oli metsa jäänute vastupanu kestnud juba 4 aastat. Metsavennad vajasid teavet nii mujal maailmas toimuva kui paiksete olude kohta. Selleks hoiti sidet üksteise, sõprade, sugulastega. Ants Aunver lõi 1948. a kontakti Jaan Heljustega, varasema KL Võrumaa ülemaga, kes elas Kuigatsi vallas Võitja talus. Aunver hankis Heljuste talu ümbritseva teedevõrgu kaardi ning käis tal külas. Insuldi järgse osalise halvatuse tõttu liikumisvaevustega Jaan Heljustelt said mehed nõu, moraalset tuge ja teateid maailmas toimuvast.

Heljuste osutab hiljem metsavendade tegutsemistavadele:

• Riigiasutuste röövimisega katavad nad oma salga vajadused söögi, jalanõude ja riiete osas.
• Osa saadud saagist kasutatakse nõukogudevastase tegevuse eest vangi mõistetud inimestele materiaalse abi osutamiseks ja laagris karistust kandvate eestlaste abistamiseks. /toiduaineid ja riideid saadetakse pakiga laagritesse/
• Osa saagist antakse metsavendade sugulastele ja abilistele, tänuks nende abistamistöö eest.
• Ülejäävaid toiduaineid ja muud röövitud kraami jagatakse teiste metsavennagruppidega, kes on passiivsemad ja rööve ei korralda

HL: Ants Aunver ja Johannes Heeska ütlesid, et on aidanud röövitud kraamiga Komi ANSV-se saadetud arreteerituid, nad saadavad sinna pakke oma sõbrale August Püvile, kes koos õega on arreteeritud, samuti teistele arreteeritutele. Ants Aunver ja Johannes Heeska ütlesid, et nendel on ülesanne kõigi Siberisse saadetud eestlaste eest kommunistidega arved õiendada. Salga liikmeid olevat neil päris palju ja nad elavad metsas punkrites ning kui vaja, kogunevad kokku ja tegutsevad ühiselt. Nad rääkisid, et neil on ühed punkrid, kus nad elavad ja teised, kus hoiavad kraami. Palju neil punkreid kokku on, seda nad ei öelnud. Nende tegevus on kättemaksuks eesti rahva kannatuste eest, nende eestlaste eest, kes kannatavad vanglates ja laagrites ja samuti isiklike kannatuste eest, kuna nõukogude võimu ajal ei lasta neil oma kodudes rahus elada, vaid nad on sunnitud end metsades varjama.

Johannes Heeska sõnastatud lähtekoht:

Meie meelest nõukogude kord röövis paljaks meid, st rahvast, ja meie, metsavennad, röövisime selle riigilt tagasi. Sel põhjusel ei suhtunud metsavennad kaupade ning või äravõtmisse mitte kui röövidesse, vaid kui neilt endilt röövitu tagasi võtmisse.

LH: Ants Aunver rääkis, et Jaan Heljuste on väga hea inimene, alluvatesse Kaitseliidus suhtus ta hästi ja kõik austasid teda. Heljuste on ka väga haritud inimene, jagab hästi rahvusvahelist olukorda, oskab kõigist paremini tõlgendada ajalehtes ilmuvat ja võib ära tunda puhkeva uue sõja.

LL: Rahvusvahelisest olukorrast rääkis Heljuste, et mingeid teisi andmeid peale ajalehtede tal ei ole. Selle põhjal, mis ajalehed teatavad, arvab ta, et praegusel hetkel mingeid eriti huvitavaid sündmusi ei toimu, olukord on rahulik ja lähemal ajal mingit lootust uuele sõjale NL vastu ei ole. Midagi võib oodata sündmustest Saksamaal või Kreekas, kui seal olukord muutub raskemaks ja suhted Anglo-Ameerika bloki ja NL vahel muutuvad halvemaks. Siis võib avaneda võimalus, et uus sõda puhkeb. Kuulsin pealt metsavendade juttu, et nad varjavad end seni, kuni puhkeb sõda ja liitlasvägede abil kehtestatakse Eestis kodanlik kord. Siis algab neil vaba elu. Nõukogude võimule nad alla ei anna.

AA: Võtsin ühendust, et küsida temalt nõu edasise nõukogudevastase tegevuse kohta ning rääkida mõnedel poliitilistel jm teemadel. Olin sel ajal veendunud peatselt puhkevas sõjas NL ja kapitalismimaade vahel. Vahetasime Heljustega arvamusi selle kohta, kuidas saaks sõja puhkemisel ühendada Nõukogude Liidu vastu need jõud, kes on valmis demokraatliku Eesti taastamise eest välja astuma. Heljuste avaldas arvamust, et minul ja teistel metsavendadel tuleb jätkata varjamist nõukogude võimuorganite eest, et säilitada jõudu edasiseks võitluseks kodanliku korra eest. Heljuste ütles, et sõja korral võib ta esineda üleskutsega maakonna elanikele ja kutsuda üles võitlusele nõukogude võimuga. Vestluses Heljustega avaldasin mõtet, et vaja oleks ühendada erinevate salkade tegevus tol ajal, so 1948. a.

LJ: Heljuste Jaan oli varem Eesti armee polkovnik ja Võrumaa Kaitseliidu ülem, mehed kiitsid teda kui väga head ülemust. Heljuste ütles neile, et mingil juhul ei ole vaja metsast välja minna, vaid diversioonitööd on vaja jätkata. Ta ütles, et metsavennad tegutseksid vastavalt oma äranägemisele, nagu ise vajalikuks peavad, kuid rõhutas, et röövida võib vaid kroonu- ehk riiklikku omandit, kohalikku elanikkonda röövida ei tohi.

Heljustega oli arutlusel ka küsimus, kuidas käituda jõhkrat võimu kehtestavate TK esimeeste ja partorgidega. Eelistati hoiatamist ja ähvardamist, et vähendada nende pealekaebusi Julgeolekule ning inimeste kandmist „Saksa käsilaste“ ja „kulakute“ nimekirjadesse.

Ühendus teiste metsavendadega ja liikuvus

Ants Aunver oli suhtlejana vaoshoitum, väga tõsise ellusuhtumise, vastutustunde ja õiglustundega. Johannes Heeska seevastu väga suur suhtleja, jutu- ja naistemees. Heeska pidas sidet metsavendade ja abilistega Koorastest ja Sõmerpalust, Urvastest ja Linnamäelt, Sangastest ja Antslast.
Sagedamini kohtuti Robert Heeska, Kalju Visnapuu, Feliks Hõbe, Artur Tellinguga, kes varjasid end punkrites Uhtjärve ümbruses Urvaste vallas, samuti Valter ja Edgar Jeegeriga Osulas. Johannes Heeska pidas sidet Kooraste metsavendadega ja oli enda sõnul valmis ühe naisterahva vahendusel kohtuma Ants Kaljurannaga (Hirmus Antsuga). Kohtuti sõprade, sugulaste ja teiste varjajatega, koos korraldati varustamist ja varjamist. Kui varjamispiirkond polnud parajasti operatiivlöögi all, käisid metsavennad ringi üsna avalikult ja varjamatult. Sõideti kaugemalegi: käidi Tallinnas, Tartus ja Elvas (ühe tunnistuse järgi olevat käidud isegi Leningradis panka röövimas, mis paraku ei ole usutav). Raudteesõidu loa hankisid nad Urvaste miilitsavolinikult Veskelt, kes oli Johannes Heeskaga heades suhetes. Võrus ravis mehi Kõre nimeline arst, kes oli valmis neid vastu võtma igal ajal, samuti olid neil tutvused Elva medõdede hulgas, kellelt said ravimeid.

MA: Detsembrikuus 1947 tulid ühel õhtul minu talu juurde kaks tundmatut meest, mängisid akna all akordioni. Mõlemal olid ümmargused soome mütsid halli õmblusega. Nad tulid tuppa, võtsid pudelist viina ja mängisid umbes tund aega akordioni. Akordioni mängides nad laulsid ja naersid. Nägupidi olid mehed mulle võõrad. Ütlesid, et tulevad kaugelt ja lähevad Räpina poole. Kui nad laulsid, siis ma küsisin, kes nad sellised on. Nad ütlesid, et ei jää kauaks ja peavad varsti edasi minema, sest nad on kahtlustatavad mehed. Jõulud pidavat nad vastu võtma Lätis, kuid lubasid, et kunagi tulevad jälle meie tallu. Ma ütlesin neile, et mis kahtlustatavad te ikka olete, tavalised relvadeta inimesed. Tundmatud vastasid, et relvad neil siiski on, portfellis. Portfell oli lühema mehe käes. Akordionil mängis pikk mees. Rohkem neid mehi minu tallu pole tulnud.

Ühendus abikaasa ja sugulastega