Aunveri kiri Hruštšovile

Sigulis 22. märts 1958

Lp Sm. Hruštšov!

Palun mind vabandada tülitades alljärgnevate ridadega, viites Teie kallist aega ning ette tänades valmisolekut nende läbilugemiseks.

See oli aastal 1939-1940 ja 1941, kui okupeerisid Stalin ja Berialased Balti riigid. Kõige esimesena Eesti. Kohe peale selle hakati Eesti rahva kallal vanu arveid õiendama, ülekuulamised, tagakiusamised, vangistamised, kuni 14. juunini 1941, millal toimus kõige alatum ja toorem võte, süütu kaitsetu rahva küüditamine Venemaa sügavusse, kust tulid tagasi kahjuks ainult sandid ja surmateated. Peale selle Saksa okupatsioon, mis lõppes 12. august 1944. a. Tulid tagasi jälle Stalin ja Berialased, ainult selle eelteatega, et nad enam nii hullud pole. Kuid esimesel silmapilgul pandi meil valla täitevkomitee esimeheks endine hobusevaras, oma maja põletaja kindlustusraha saamise eesmärgil, joomar ning tööpõlgur. Sarnased esimehed olid nad peaaegu kõikjal valdades üle Eestimaa, kes tunnistasid keskmisi ja suuremaid majapidamisi saksa käsilasteks põhjendusel, et nad olevat sakslaste seadusi täitnud – norme nendele viinud okupatsiooni ajal. Hakkasid nimetatud majapidamiste varandusi konfiskeerima ning laiali vedama hobulaenutuspunktidesse, millise toimingu juures varastades kõike mida süda soovis ja milline toiming ahvatles neid uute majapidamiste Saksa käsilasteks tunnistamisele. Selle raske süüdistuse põhjal omanikke endid ähvardas vangla tee, olid sunnitud metsadesse põgenema. Hiljem hakati neid talumehi taga ajama oma metsadest ja kodudest, juhuslikult kohates põgenemisel lasti maha N.N. Hävituspataljoni liigete poolt. Tean mitmeid juhuseid, kus lasti tagant maha põgenemisel talumees, kes ei ole teinud elus muud, kui varahommikust hilja õhtuni ausat loovat tööd, korrastades oma talu hääperemehelikult, andes normi sääduspäraselt kõigile valitsustele. See talumees lasti maha kui koer. Paljud saadi kätte, viidi vangilaagritesse, kus ei pandnud nende elatanud tervis vastu ja nad surid. Sest saadik ei kutsutud neid Stalin Beria käsilasi enam rahva omakaitselasteks, nagu nad endid hiljem kõlavalt nimetasid, vaid kutsuti neid röövli ja mõrtsukate bandeks. Mitmekordsete kaebduste peale maakonna täitevkomiteesse järgnesid ikka teised ja kolmandad majapidamised nende Stalin ja Beria-laste ohvriks, kuni tuli lõpp sellega, kui Stalin ja Beria käsilaste poolt metsadesse sunnitud talumehed täis vereviha dimukate vastu, tulid ja lasid Stalin Beria käsilaste bande juhid paljudes valdades maha. Tähendab nad tapsid tapjaid – sellega võtsid ka metsamehed endile vere süü. Üldiselt oli see võitlus kaitsetu Eesti rahval Stalin Beria mõrvarite vastu. Nendesamade mõrvarite vastu, kelle mõrvatöösid olite Teie isiklikult avalikult kogu maailmale tunnistanud. Ka partei, ülemnõukogu ja presiidium samuti, ning peamõrvari Beria isegi hävitanud. Kuid paljud eestlased kui ka teised Balti rahvad, kes hävitasid samu Stalin Beria käsilasi, seisavad veel mõrvarite nimekirjas, nii vanglates kui ka vabaduses metsades ja varjupaikades ning paljudest töötavad Stalin Beria surmast saadik avalikult ausal looval üldkasulikkudel töödel vale nime all. Just sellepärast sellistes tingimustes, et seadus ei näe ette nendele amnestiat kes on teinud vere tööd.

Ülal lühidalt kokku võetud põhjustel, milliseid analoogilisi põhjusi on veel palju ja palju julgen Teie poole pöörduda ettepanekuga ja lootusega. Kas teie ei leiaks nendele Stalin Beria käsilaste vastu võitlejatele kellel on vere süü ja kes istuvad vanglates, varjavad metsades ja elavad vale nime all ausat tööd tehes – mingisugune amnestia moodus, et nad kõik saaks oma õige nime ja ja ausa õiglase loova töö juure tagasi oma sünnikohtadesse ja elada nii nagu üks aus inimene võib ja peab elama. Tuleb välja, et nad on samal poolel võidelnud nagu Teiegi Stalin Beria ja nende käsilaste vastu. Kahjuks nad ei saa avalikkuse ette tulla sel lihtsal põhjusel, et nad on ilma Teie poolt võitlejate nimekirjas registreerimata.

Mina isiklikult töötan peale Stalini surma 1953. a 25 XII-rist üldkasulikul looval tööl Teie riigis kodukoha naabervabariigis Läti N.S.V vale nime all. Näeks heal meelel säädust mis lõpetaks kõik poliitilised vere süüd ajavahemikus kuni Stal Beria surmani. Tühistaks kohtu menetlused ja lõpetaks juurdlused nende kohta. Lõpetaks vanglakaristuse vangisolijatelt ja ka ka karistuse passirešiimi rikkumise eest, sest nad olid sunnitud seda tegema oma ausa võitluse eest Stalin Beria käsilaste vastu elu alalhoiu mõttes. St. nagu süüdistustes on öeldud bandiitliku tegevuse Stalin Beria rešiimi vastu.

Mis peale Stalin Beria surma on tehtud ja sündinud bandiitlik tegevus, seda tuleb tõesti selleks lugeda, sest praegune kord Teie riigis ei anna selleks kuskil pool pinda. On olemas sõnavabadus, eraomanduse kaitstus, majaehitamise võimalused, põhjuseta arreteerimisi ei ole kuskil esinenud ega massilist rahva küüditamist. On paljud tuhanded vanglatest vabastatud, leides neid süüdi mitte olevat jne. Jne. Kui keegi selle riigi seaduse juures peaks soovima mässata, siis see mässab tõesti iseenda vastu. Teen ettepaneku, mida palun tõesti mitte võtta käsuna, et tehke nii, vaid ainult heatahte märguandena. Olgu ta Teile selles suunas üheks väikeseks sädemeks.

1. Lasta vabaks ehk vähendada aastaid vanglas Stalin Beria käsilaste vastu tegutsenud kodanikel kellel on vere süü võitluskeerises mainitud resiimi vastu.
2. Anda amnestia nendele kodanikele kellel on vere süü võideldes Stalin Beria käsilaste vastu ja varjavad end metsades ja varjupaikades. Välja tulla hakata ausat loovat tööd tegema, kui nad saavad tõestada et nad ei ole peale Stalin Beria surma mingisuguseid röövimisi ega vargusi ega muu veretööga hakkama saanud. Anda ülesse kellel on ka vere süü Stalin Beria käsilaste vastu võideldes (bandiitlik tegevus) kes töötavad pääle Stalin Beria surma (loetamatu) nimel ausal looval tööl seda kõike(loetamatu) reaalselt ja faktiliselt tõestades (loetamatu) organitele.
3. Lõpetada nende kohta juurdlused süüdistusmaterjalid ning kohtumenetlused sest Stalin Beria aegsed juurdlused on tehtud inimeste peksmise, piinamiste, näljutamise janutamise ning mitmesuguste mitteinimlikkude võtetega, kus inimene oli sunnitud seda rääkima mida taheti. See on selgunud piinakambritest läbi käinud inimeste ülestunnistustest. Nende faktide põhjal ei või varjajate süüdistusi ja juurdlusmaterjale puhta õigena võtta, milliseid toimikuid on alustatud Stalin Beria ajast ning on lõpetamata.
4. Mitte lugeda Stalin Beria käsilaste vastu võitlejate passirešiimi rikkumist kohtu poolt karistatavaks, kui pealesunnitud paratamatust ausa elu edasielamise vahendit.

Arvan isiklikult, et sellega tooksite palju ausaid inimesi ausale loovale tööle metsadest, peidupaikadest ning tõstaks oma prestiisi kodumaal ja eriti välismaal kus nähtavasti ei usuta Teid Stalin Beria jälgedest mitte palju kõrvale kaldunud olevat.

Kõike ülal-toodud, kui see leiab teie poolt vastukaja, palun avaldada ajalehes Pravda, kust liiduvabariigid teevad oma lehtedesse väljavõtteid, samuti Läti ja Eesti. Et oleks lootus nendel kodanikel edasi elamiseks kuni väljapääsuni ummikust.

5) Endast mõista amnestia alla ei kuulu ega vanglast vabastamisele need kodanikud kes ei ole Stalin Beria käsilaste poolt tagakiusatavad olnud. On oma ausa ja loova töö vabatahtlikult maha jättes hakanud varastama, röövima ja lõpuks mõrvanud süütuid inimesi, elatades end mõrvatud isiku mahajäänud varandusest. Ei kuulu sellepärast, sest sellised isikud on maanias, paranematta. Vabaduses elades võivad nad jälle mõne süütu inimese mõrvata ning ühiskonnale asendamata kahju teha.

6) Palun võtta seda kirja kui mõtte alguseks teatavaid ausaid inimesi sõjakeerises veresüü paragrafi alla sattuvaid välja tuua ausa ja õiglase loova töö juurde.

Austusega

August Märdimägi

Sigulis 22. märts 1958