Elukäigud metsaminekuni

Ants Aunver

Ants Aunver (enne eestistamist Jaan-Ants Albrecht) sündis Urvaste kihelkonnas Keema-Mihkli talus 13.01.1910. Peres kasvas ees 3 vanemat õde. Talu oli suur - 30 ha põllumaad, 4 hobust, 12-14 lehma, viljapuuaed, mesilased, vajalikud põllutöömasinad. Töödeks palgati sulane ja hooajatöölisi. Põllupidajate seas oli väga lugupeetud ka Ants Aunveri lell, Kuldi talu peremees Peeter Albrecht. Teine lell, Jakob Albrecht, oli kirikuõpetaja Jüris, pärast sõda paguluses Uppsala eesti koguduse hingekarjane.

Pärast gümnaasiumi lõpetamist Võrus 1926. a õppis ta edasi Olustvere põllumajanduskoolis ja praktikal. Järgnes ajateenistus Eesti Kaitseväes, kus sai vanem allohvitseriks. 1931-1940 kuulus Kaitseliitu ja oli jaokomandöri abi Vaabinas. Ta oli täpne laskur (patrullvõistlustel esikoht), vaatamata päästikusõrme esimese lüli puudumisele, ja Kaitseliidu kolmevõistluses esikohal.

Okupatsioonide tulek

Juuniküüditamise käigus 14. 06.1941 veeti küüdiešelonidesse kokku ka Kaitseliidu juhid koos naiste-lastega. Kaitseliidu jaokomandör Julius Kets, kelle alluvuses Ants Aunver oli, saatis talle Antsla jaamas seisvast ešelonist teate. Kirjas soovitas ta Aunveril varjuda, sest oli näinud teda küüditatavate nimekirjas. Ants Aunver varjuski koos õemehe August Püvi ja Antsla linapunkti juhataja Jamaroviga metsa. Ants Aunveri relvaks oli Linnamäe mõisnikult Maydellilt ostetud püstol Parabellum, mille see müüs enne lahkumist Saksamaale 1939. a. Püvil oli püstol, Jamarovil vintpüss.

AA: Ehitasime elamiseks onni. Aja viitmiseks lugesime raamatuid, mängisime kaarte. Toitu tõime salaja kodust. Vahel külastasin Johannes Heeskat, kes varjas end oma talu lähedal Laura küla juures Linnamäel. Heeskat tundsin juba enne Kaitseliitu astumist. Pärast sõja algust rinde liginedes kogunesime Heeska Johannese talu juurde, et arutada kujunenud olukorda. Sinna tuli veel mehi. Otsustasime kaitsta talusid ja muud inventari hävituspataljonide süütamiskatsete eest, vajadusel relvajõul. Otsustasime pidada silmas nõukogude sõdurite ilmumist ja vajaduse korral talupidajaid relvaga kaitsta. Ümbruse jälgimiseks kasutasime kohalike talupidajate abi. Otsustasime, et Püvi August juhib valvet Antslas ja selle ümbruses, Heeska Johannes Linnamäe vallas ja mina Kurenurme jaama ümbruses. Kurenurme raudtee ümbrusse metsa kogunesid koos minuga metsavennad Heeska Robert, Luksepp August, Sarapuu Jaan ja Valla Jaan. Ümbruskonna talunikele teatasime, et kui peaksid ilmuma vägivalda tarvitavad nõukogude sõdurid, tuleb mulle teada anda. Otsustasime repressioonide esilekutsumist vältida ja ise aktiivselt mitte tegutseda, kuna metsavendade rühm oli väike ja napi relvastusega.

Linnamäel relvakokkupõrkeid taganevate punastega ei toimunud. Urvaste vallas heiskasid Veikoni ja Linnumäe talud 4. juulil rahvuslipud, Soome ja Saksa raadiojaamade ennatlike teadete peale Valga langemisest Saksa vägede kätte. 5. juulil mõrvas Saksa vägede ees taganev hävituspataljonlaste salk seal täägilöökidega 16 aastase Linnumäe talu perepoja Tullio Lindsaare, kes karjatas loomi.

AA: Me võitlesime venelaste vastu, sest nad põletasid külasid. Meie plaan ei näinud ette hävitada taganevat Vene sõjaväge, vaid need isikud, kes jäid meie taludesse röövimise eesmärgil. Pärast vägede taganemist kavatsesime võtta võimu enda kätte ja kehtestada, õigemini taastada, kodanlik riigikord Eestis. See kavatsus ei teostunud, kuna sakslased tulid kohe peale. Taganemise ja sissetungi vahe oli äärmiselt lühike.

Mõne päeva vältel pärast sakslaste saabumist hoidsid metsavennad veel korda teeristidel, ülesõitudel jm. Pärast eestiaegse politseiülema Ennoki taastamist teenistusse sai Ants Aunver temalt ülesande luua metsavennagruppide põhjal valveteenistus, millest moodustus Omakaitse. Ants Aunver määrati Vaabinasse Omakaitse jaoülemaks.

Ülesandeks oli hoida korda sakslaste tagalas, organisatsioon tegutses koostöös politseiga. Omakaitsesse astumine oli vabatahtlik. Liikmed osutasid valveteenust ja võtsid kinni kohalikke nõukogude aktiviste. Mina sain politseiülemalt Ennokilt korralduse koostada nimekiri kohalikest nõukogude aktivistidest, kuhu kandsin umbes 10 nime. Mingeid süüdistusmaterjale ma nende kohta ei koostanud, kuna arvasin, et selle põhjal võidakse neid karistada liiga rangelt, kuni mahalaskmiseni välja. Tellisin Antslast veoauto ja arreteerisin koos kohalike omakaitsetöötajatega need aktivistid ja saatsin nad valve all politsei käsutusse Võrru. Vaabina vallas, sel ajal kui ma Omakaitse jaoülem olin, mahalaskmisi ei esinenud.

Kinni peetud isikute käekäik: 1. Voitka Elmar (nõukogude aktivist, esines miitingul kõnega „kulakute“ vastu, oli uusmaasaaja Aunveri talu maadest - vabanes Võrust kahe nädala pärast), 2. Kants Leeni (kommunist, nõudis maareformikomisjonilt endale juurdelõiget ja kui ei saanud, kaebas komisjoniliikmete kui Kaitseliitu ja Isamaaliitu kuulunute peale) - sai 3 kuud töö- ja kasvatuslaagrit ja siis vabastati. 3. Siska August (Rõuge vallast, bolševike pooldaja 1926, Isamaaliidu revisjonikomisjoni liige Eesti ajal, Vene punavõimu ajal töötas täitevkomitees, Saksa ajal Rõuge Omakaitses) - karistus 4 kuud koonduslaagrit, 4. Ragul Aleksander (1926. a Tšeljabinskist Eestisse tulnud optant) - tehti politseiline hoiatus ja vabastati 5. Teder Karl - vabastati kohe pärast küsitlemist Linnamäel, 6. Hõrak Rudolf (kuulus maakomisjoni) - vabastati Võrust kahe nädala pärast 7. Saar Juhan, 8. Ader Amalia (küsitleti vabaabielumehe, end varjava maakomisjoni esimehe Mikkelsaare kohta) - pärast küsitlemist vabanes, 9. Kerge Elmar (uusmaasaajana võttis Heeska Roberti talust maad) - anti 1 tund talust väljakolimiseks, pärast küsitlemist vabanes, 10. Mägi Johannes (ärandas talupidajatelt hobuseid „nõukogude patriootide tarvis“) - vabastati Võrust 10 päeva pärast.

1941. a augustis asus Ants Aunver tööle Võru vanglas valvurina.

AA: Vanglasse läksin tööle, kuna vangla ülem Jaan Luik oli tuttav, temaga elasime varem Kurenurmes lähestikku. Pärast Eesti okupeerimist sakslaste poolt teadsin, et varsti toimub mobilisatsioon Saksa armeesse. Ma ei tahtnud Saksa armees teenida ja seetõttu astusin vangla teenistusse, kust ei pidanud armeesse minema. Leppisime Jaan Luigega kokku ja ta võttis mu vangivalvuriks. Sügisel 1942 nimetati mind vanem vangivalvuriks, sellel tööpostil olin kuni sakslaste taganemiseni. Nõudsin vangidelt vangla korrast kinni pidamist ja olin kohustatud korrarikkumistest vangla ülemale ette kandma, temal oli õigus karistada vangi kartseriga. Minul valvurina mingit õigust vange karistada ei olnud. Vanglateenistujad surmanuhtlusi ei toimetanud. Mahalaskmisele määratud pandi eraldi kambrissse. Öösel viisid Saksa sõdurid või kohalikud omakaitselased nad kuhugi mahalaskmisele. Kus kinnipeetuid maha lasti, ma ei tea. Samuti ei tea ma ühtegi isikut, kes mahalaskmistest osa võttis.

Salme Ruud (Kuldre postiülem): 1942 ja 1943 töötas Aunver Võrus vangimajas. Tihtipeale tõi ta oma tallu tööle vangisid. Mäletan, et kord kartulivõtmise aegu oli tal üle 10 vangi tööl. Mitmel korral tõi ta oma tallu grupi kinnipeetavaid, u 10 inimest, kes tegid erinevaid põllumajandustöid. Mingeid fakte ebaseadusliku käitumise kohta vangide suhtes Aunveri poolt ma ei tea.
Vang Johannes Mägi iseloomustab Aunverit: Suhtumises kinnipeetavatesse oli Aunver range. Kuid mingeid fakte vägivallast, mõnitamisest või muust ebaseaduslikust tegevusest Aunveri poolt kinnipeetavate suhtes ma ei tea. 1942. või 1943. a töötasid 3-4 mehelised kinnipeetavate grupid peaaegu nädal aega Aunveri talus Antsla rajoonis. Kaevasime auke viljapuude istutamiseks ja tegime aeda viljapuuaia ümber. Valvas meid Aunver ise. Midagi halba Aunveri suhtumises kinnipeetavatesse tema talus töötades ei olnud.
Vidrik Pärgmäe: Midagi halba ma tema kohta ei kuulnud ei kinnipeetavatelt ega valvuritelt. Mul tuli sageli saata kinnipeetavaid erinevatele töödele väljapoole vangla piire. Mõned kinnipeetavad rääkisid minu kuuldes temast väga positiivselt. Mäletan, et esimestel teenistuskuudel sõitis Ants Aunver arreteeritutega Kurenurme Sõmerpalu rajoonis. Kord saatis ta minu juurde metsa ühe rühma arreteerituid. Jutuajamisel kinnipeetavad rääkisid, et neil oli Aunveri juures hea olla.

Saksa okupatsiooni ajal oma õemehe August Püviga kohtudes rääkis viimane talle organisatsioonist Suur-Soome, mis organiseeris võitlust nõukogude okupatsiooni vastu Eestis ja mis sakslaste taganemisel pidi taas välja kuulutama iseseisva Eesti kodanliku vabariigi. Püvi käis Saksa ajal korduvalt salaja üle lahe Soome, pidas sidet admiral Pitka, A. Warma jt-ga. Püvi kaudu teadis Aunver inglaste huvist organisatsiooni vastu. Sellest organisatsioonist rääkis ka Omakaitse roodukomandör Endel Saarna. Organisatsiooni eesmärgid ja ülesanded ühtisid Aunveri vaadetega ja ta nõustus Saarna ülesandel kindlaks määrama kohad, kuhu lennukid saaksid maha panna liitlasvägede sõdureid okupatsiooniarmeele vastuhakuks. Dessanti oodati Rootsist. Ants Aunver koos Johannes Heeskaga sõitsid sobivaid kohti otsides saaniga ringi, sõelale jäi üks põld Pulli küla lähedal Sõmerpalus ja pika Lõõdla järve talvine jääkate. Saarnalt sai Aunver ülesande hankida põrandaalusele organisatsioonile relvi. Sellel eesmärgil omastas Aunver 1943. a Võrust koju Kurenurme sõites sakslaste platvormvagunilt 10-15 Saksa vintpüssi ja ligi 2 kasti laskemoona, peites kraami oma tallu tuleviku tarbeks.

AA: Saksa okupatsiooni ajal osalesid rahvuslikus liikumises veel Keem Richard, Pruus Avo, Lukk ja Must. Pruus Avo arreteeriti Saksa ajal ja teda peeti kaks nädalat kinni Võru vanglas. Pärast Pruusi vabastamist rääkisin ka Saarnaga. Ta ütles, et Pruusi oleks pidanud varem vanglast vabastama. Sellest järeldasin, et Pruus kuulus nende organisatsiooni. Kord Saksa okupatsiooni ajal Võrust koju Kurenurme sõites kohtasin rongis juhuslikult Pruusi, Keemi, Lukku ja Musta. Nende jutust ilmnes, et neil oli kaasaskantav raadiojaam ja ja nad sõitsid Tallinna. Mis eesmärgil, ei tea, ei mäleta, et me oleks sellest rääkinud. Jutus nimetasid nad Püvi Augustit, järeldasin sellest, et Püvil oli nendega side põrandaaluses rahvuslikus organisatsioonis. Arvan, et raadiosidet peeti Soomega.

Rinne lähenes ja 1944. a läks Ants Aunver rinde ülemineku ajaks Johannes Heeska tallu Linnamäel, koos oma naise Aliide Samarüütliga, kellega ta oli Võrus 1942. a. abiellunud. Rinde lõunasse liikudes jäi Ants Aunver Johannes Heeska tallu metsavennaks. Naine lahkus Võrumaalt Tallinna raamatupidajaks.

Heeska Johannese juures viibisin mõned päevad, seejärel varjasin Sõmerpalus Rummi külas Kõuhkna talus Johannes Heeska naise vanemate (August Kivi) juures. Küüni heinte alla oli tehtud laudadest peidik, kus Saksa okupatsiooni ajal oli Johannes Heeska end Saksa mobilisatsiooni eest mõnda aega varjanud. Ta pakkus oma peidikut mulle nõukogude võimu eest varjamiseks. August Kivi teadmisel jäin sinna. Päeval olin majas, ööseks läksin oma varjupaika. August Kivi poole käisid ka Aksel Pallav, Avo Pruus, Keem, Lukk ja „Timo“. 1944 a detsembris ehitasime koos Johannes Heeska, Aksel Pallavi ja „Timoga“ Võhandu jõekääru Pulli küla lähedale Linnamäel endale punkri, kus varjasime peaaegu märtsini 1945. Jõekalda alla tehtud punkri kohas ei külmu vesi 600m jõekäänaku ulatuses ja aasta läbi pääses sinna paadiga, paat peideti punkri ette voolu poolt uuristatud koopasse.

Nii naabervallas Sõmerpalus kui Linnamäel oli punavõimu vägivald jõhker ja röövellik ning vastupanu sellele verine.

Johannes Heeska

Johannes Heeska sündis 17. 06.1910 Urvaste kihelkonnas Heeska talus (talu suurus 21 ha). Linnamäel lõpetas ta 4 kl algkooli ja pidi hakkama isatalus tööle. Isa surma tõttu sai Johannes Heeskast 15 aastaselt talu ülalpidaja. 1931-1932 teenis ta Eesti sõjaväes, väljaõppe sai telegrafistiks. 1928-1940 kuulus Kaitseliitu. 1935. a abiellus Alma Kiviga, sündis tütar.

Nõukogude vene okupatsiooni ajal hakkas Johannes Heeska end varjama juunis 1941 koos eestiaegse politseiniku Johannes Ülenurmega (Aunveri tädipoeg).

Johannes Ülenurmel oli metsas raadioaparaat ja kuulasime pidevat saateid rahvusvahelisest olukorrast, sealhulgas ka saateid Soomest. Paiknesime metsas Pulli ja Heeska küla lähistel, magamas käisin oma talus. Sõja alguses hakkasid end varjama ka nõukogude armeest hoiduvad noored.

Kõik metsasolijad varjasid oma talude lähedal, päevasel ajal koguneti ja arutati päevakajalisi poliitilisi probleeme (vene toimikukantseliidis: organiseerusid kodanlik-natsionalistlikud banded ehk „metsavennad“, kuulati fašistlikke raadiosaateid Soomest ja Saksamaalt eesti keeles.)

Kõigi metsavendade sooviks oli Nõukogude võimu kaotamine Eestis. Relvadest sain ma Ants Aunverilt Jaapani vintpüssi (karabiini), teistel oli erinevat relvastust, vintpüsse ja püstoleid, mõnedel olid vaid jahirelvad.

Nuhk kui nuhtlus:

Ühel õhtul juunis 1941 läksin oma talust metsavendade kogunemiskohta ja kohtasin teel ootamatult Pulli küla elanikku Jaan Ketsi. Märkasin teda ja hüppasin põõsastesse, kuna metsavendade hulgas levis kuuldus, et NKVD on pannud Jaan Ketsi metsavendi jälitama. Nähtavasti ta oli mind märganud ja tuli samuti põõsastesse, et vaadata, kuhu ma kadusin. Ma vihastasin ja virutasin talle püssipäraga. Mu vintpüss läks pooleks ja pihku jäi ainult püssiraud. Ta kukkus, tõusis püsti ja pani jooksu. Mina samal ajal hüüdsin abi ja ähvardasin, et pole vaja meid jälitada. Pärast seda jätsin ta rahule ja pöördusin metsavendade juurde tagasi, andsin ka neile juhtunust teada.

Juuli algul 1941, kui sakslased olid Valgas sees ja kohe-kohe jõudmas Linnamäe valda, moodustus Antsla ja Linnamäe vallas kaks metsavennagruppi. Ühte juhtis August Püvi ja sinna kuulusid peamiselt Antsla linna elanikud, teist juhtis Ants Aunver ja sinna kuulusid Linnamäe metsavennad. Johannes Heeska kuulus teise rühma koos Johannes Ülenurme, Eduard Brikkeri, Rein Märdimäe, Eduard Värtoni, Gustav Pallavi (arr 1945), Andres Voltini ja Voldemar Rohtiga. Rühma eesotsas olid Ants Aunver ja keegi Kalk Tallinnast.

HJ: Saksa vägede lähenedes kogunesid kõik metsavennad ühisesse laagrisse Mustajõe metsas, soos. Sain sellest teada oma tuttavalt Ants Aunverilt, kes koos August Püviga olid Mustajõe laagris metsavendade juhtideks. Meie Johannes Ülenurmega varjasime endiselt oma talude lähedal, kuid pidasime Ants Aunveri jt metsavendadega pidevalt sidet. Juuli alguses 1941 kuulsime, et sakslased on Valga ära võtnud. Ühel õhtul sain Ants Aunverilt kirja, et tulgu kõik metsavennad õhtul Utita veskisse. Veskiomanik Voldemar Roht oli ka metsas. Ants Aunveriga olime varem mitu korda kohtunud ja arutanud, kuidas nõukogude hävituspataljonidele vastu hakata. Ants Aunver ütles, et kui nad püüavad meie talusid maha põletada, tuleb neile relvastatud vastupanu osutada. Relvade saamiseks plaanis Ants Aunver rünnata nõukogude sõjaväeosa, mis dislotseerus Kurenurme jaama lähedal, kuid millegipärast rünnakust asja ei saanud. Kui me Utita veskisse jõudsime, oli seal lähedal metsas u 25-30 meest. Veskiomanik Roht helistas veskist vallamajja. Sealt keegi ei vastanud ja otsustasime vallamaja üle võtta. Siirdusime läbi küla Linnamäe vallamajja (u 3 km Linnamäe külast). Rünnakut juhtis Tallinnast keegi Kalk, kes varjas end oma venna juures Sõmerpalu vallas. Kalki abiline kohalikest olin mina. Linnamäele jõudes osa meist eraldus ja ühines Ants Aunveri grupiga, kes võtsid samal õhtul üle Kurenurme raudteejaama. Meie grupp suundus vallamajja, kui oli juba pime.

Omakaitse ülevaade “Punavõimu lõppevad päevad ja uue võimu kujunemine maakonnas“:

Linnamäe vallas teotses 2 metsavendade gruppi. Heeska grupp nr24 juht endine kaitseliitlane Johan Heeska. Koosseis 10 meest, 2 sõjapüssi ja 2 püstolit. Asukoht metsas, Linnamäe vallamajast 0,5 km põhjas. Kuni 8. juulini vooris Linnamäelt läbi Punaarmee riismeid ja metsavendadel ei olnud võimalik tegevusse astuda viletsa relvastuse tõttu. 8. juuli öösel tungis Heeska metsavendade grupi juht Johannes Heeska ühes 3 metsavennaga vallamajja, tõi sealt välja punase lipu, punase nurga sisustuse, seintel asunud pidid ja loosungid ja panid keset maanteed põlema.

Linnamäe külavolinik AE: Vallamaja juurde minnes ütles keegi metsavendadest, et kommud on läinud, võim on meie käes ja mul kästi kaasa minna. Küsisid, kus on Richard Vilson ja selle vend Herbert. Peale minu ja Vilsonite pidasid nad kinni külavoliniku abi August Halleri (hukkus nõukogude armeees 1944). Meid konvoeeris Rein Märdimäe. Metsavendade juhid olid Johannes Heeska ja üks tundmatu hallis ülikonnas (so. Kalk). Vilsoni arreteerimisel tahtis mees hallis ülikonnas teda maha lasta, aga Karl Kuus keelas, et pole vaja tappa. Mees hallis ülikonnas pidas Johannes Heeskaga korduvalt nõu.

HJ: Kalk ja Pallav Gustav lõhkusid vallamaja akna ja sisenesid ruumidesse. TK punanurgast visati välja kõik loosungid, portreed ja raamatud ja pandi need vallamaja ees tee peal põlema. Mina läksin ka läbi akna hoonesse ja helistasin Antslasse. Küsisin, mis seal tehakse, naishääl vastas, et Antslas on kõik korras ja nii ma ei saanudki aru, kas Antslas on nõukogude võim veel sees või mitte. Ööseks läksin koju. Järgmisel hommikul kohtusin Kurenurme jaamas Ants Aunveriga. Ta ütles, et Kalk jt sõitsid Valka, lootuses sakslaste käest relvi hankida. Seniks organiseerisime koos Johannes Ülenurmega Utita veski kaitse ja valvasime seda kuni sakslaste saabumiseni. Metsavendade juhtimise võttis üle varasem Kaitseliidu jaokomandör Linnamäel – Voldemar Saar. Saksa okupatsioonivõimu tulekul asus Voldemar Saar moodustama metsavennarühmast Omakaitset, mille liikmeks minagi sain. Linnamäe vallamaja ülevõtmisel metsavennad kedagi kohalikest nõukogude aktivistidest ei arreteerinud.

Juuniküüditamist ja maareformi juhtinud täitevkomitee (TK) esimees Richard Vilson arreteeriti umbes nädal hiljem ja vabastati ööpäeva möödudes. Nädala pärast arreteeriti taas ja viidi 2-3 päevaks Antslasse, misjärel vabastati uuesti. Detsembris 1941 kutsuti ta taas Võrru, kust tagasi ta ei tulnud. 1944 jäi ta kadunuks Tallinna vanglas.

Venemaalt opteerunud August Tiitus, kes 1919 oli võidelnud Punaarmees, Lümatu külla kolinud 1939. a, pidas Linnamäe TK-s 1940. a punanurka.

1940. a ja kuni 1941. a pitasin oma ruumites punast nurka ja lukemis lauta, mille pärast mind ka areteriti. See oli 11 juulil 1941. a. ja paigutati Võru vankla, kus olin Punaarmee tulekuni.

13.07. 1941 tuli Omakaitse Tiitust arreteerima. Talle anti aega riidesse panemiseks ja söömiseks ning viidi vallamajja.

Arreteerija: Tiitus magas heinaküünis, kus Saar ta üles äratas ja ütles, et ta peab vallamajja kaasa tulema. Saar ja Heeska tegid tema majas läbiotsimise, mida nad otsisid, ma ei tea. Järve äärde jõudes ütles Saar mulle, et ma viiksin Tiituse vallamajja, nad ise lähevad ujuma. Tiitus palus, et laseksin tal üksi minna. Täitsin ta soovi ja läksin ära koju.

Johannes Heeska varjas end ka Saksa ajal, sest sügisel 1943 keeldus ta tasumast Saksa riiginorme põhjendusega, et tal ei ole midagi anda.

Nõukogude võimu tulekul 1944. a hoidis Johannes Heeska kõrvale mobilisatsiooni eest, varjates end naiseisa August Kivi pool või kodus. 1944. a detsembris haarangud sagenesid ja Johannes Heeska läks metsa, sooviga jääda kodumaale vähemalt sõja lõpuni.

Robert Heeska

Robert Heeska sündis 23.12.1912 (vana kalender) Heeska talus. Kaotanud varakult isa, hakkas ta pärast 4 klassi haridust isakodus tööle ja lisaks õppis rätsepaks. 1934-1935 teenis Eesti kaitseväes. 1937. a abiellus, 1939. a sündis tütar. Et kodutalu jäi vanemale vennale Johannesele, rentis ta naiseisa talu kokkuleppel, et kasvatab vilja, korrastab kõik ehitised ja peab naise isa ja ema vanaduspõlves üleval. Kulli talul oli maad 49 ha, 2 tööhobust, varss, 6 lehma, 10 siga, 6 lammast, 20 kana, erinevat põllumajandusinventari. Robert Heeska kuulus Kaitseliitu ja Omakaitsesse.

Sõja alguses valvas ta talusid hävituspataljonide hävitustöö eest koos Ants Aunveriga (Kulli ja Keema-Mihkli talude vahe oli umbes 1 km.) Punavõimu põgenemise järel liitus ta Omakaitsega.

1944. a mobilisatsioon sundis Robert Heeska nõukogude armeesse. Kohalikuks võimumeheks pandud Aleksander Ragul (kunagine Venemaalt tulnud optant) kolis sisse Robert Heeska koju ja kohtles seal tema koduseid toorelt. Robert Heeska abikaasale teatas Võru raj TK 1945. a, et ta on kulak, talle on oma majast jäetud vaid 1 tuba, 1 lehm ja 1 lammas ning 5 ha maad. Majja sisse kolinud Aleksander Ragul tegi Robert Heeska abikaasa elu sedavõrd kibedaks, et naine koos lapsega olid sunnitud oma kodu maha jätma.

HH: 1945. a aprillis võeti meilt talu ära, meie tallu pandi sisse võõrad inimesed, ma olin sunnitud elama laudas. Minult võeti ära kõik, isegi aida võtit ei jäetud ja jäin ilma soola ja leivata. Olin sunnitud ümbruskonnast almust paluma. See meesterahvas (Aleksander Ragul) korraldas mulle teisigi ebameeldivusi, näiteks ähvardas mu keeva veega üle valada, kui ma veel sauna peaksin minema. Kõige selle tulemusel lahkusin ära ema juurde.

HR: Väeosas räägiti meile igal õhtul, kuidas nõukogude sõjaväelaste peredele on ette nähtud erinevad privileegid, aga kui mu naine mind Tallinnas külastas, siis rääkis ta mulle, et mingeid soodustusi tal ei ole, samas tuli vallavõimuriks mingi hullumeelne, kes käsutas ta elama sealauta, viskas ta kodust välja võttis temalt ära kõik mis talle kuulus.

1945. a augustis deserteerus Robert Heeska väeosast Tallinnas ja alustas metsavennaelu, algul isakodus venna Johannese juures, hiljem koduümbruse metsades.