Metsaelule järgnev aeg

Ants Aunver

1954. a võttis Ants Aunver koos Aino Reinumäega vastu Harjumaal. Ligi 10 a kestnud punkrielu Võrumaal oli jäetud seljataha. Nad elasid taas inimeste hulgas. Ants Aunver oli teinud ühest väidetavalt leitud passist endale valepassi ja sõitnud jalgrattaga Raasikule, kus ajalehekuulutuse kaudu otsiti teetöölisi. Seal võttis ta ühendust Aino Reinumäe lapsepõlvesõbra ja naabripoisi Ernst Kärblasega, kelle abil leidis töö Pirga saekaatris. Kirjutanud end Reinhold Kariste nime all valepassiga sisse, sõitis ta tagasi Kooraste punkrisse, et tuua kaasa ka Aino Reinumägi. Aino Reinumägi hakkas töötama metsas vaigukogujana ja kirjutas end muudetud passiga sisse Anna Kaljumäena. Nad olid endiselt riiklikult tagaotsitavad.

Teedevalitsuse ülema Rabinovitši iseloomustus Aunveri kohta:

Töötas Raasiku piirkonnas saeraami juhina 06.12.1953-19.12.1956 ja 30.01.1958-18.08.1958. a. Oma ülesandeid täitis sm. Kariste ausameelselt ja hästi. Võttis aktiivselt osa ratsionaliseerimisest, tehes ettepanekuid saeraami töö parendamiseks. Pidas kinni töödistsipliinist ja oli leppimatu töödistsipliini rikkujate suhtes. Oma ausa tööga võitis Kariste piirkonna kaastöötajate lugupidamise.

Pärast Stalini surma 1953 hakkasid suuremad õudused aeglaselt taanduma. 1956. a pääsesid Siberist tagasi Aino Reinumäe küüditatud vanemad. 84 a vanune isa suri vabanemise aastal, 81 a ema lahkus elust kaks aastat pärast vabanemist, 19.10.1958, Aino vangistuse ajal. Tagasi Eestisse tulid Ants Aunveri õed ja Siberis endale elukaaslase leidnud abikaasa. Ants Aunveri ema suri küüditatuna Siberis. 1956. a läks Tartus Kroonulinna kooli 1. klassi Ants Aunveri poeg.

Valepass võimaldas Ants Aunveril ja Aino Reinumäel ringi liikuda: 1954. a käisid nad koos külas Antsla kandis Minna Jõõrasel, 1957. a käis Ants Aunver külas Pärnus õel Aliidel ja Võrumaal vendade Kärblaste õe juures. Elumuutused tõid tagasi kahtlusega varjutatud lootuse. Selle lootuse pani Ants Aunver paberile ja saatis kirjana, August Märdimäe nime all, Riga-Orjol postivaguni pitsatiga, Hruštsovile Moskvasse. Kiri säilitati kui nõukogude korra vastane ja kirja kirjutajat hakkas Julgeolek taga otsima.

Vaata kirja Hruštšovile →

Sel perioodil toimus Aunveril ka kummalisi kohtumisi.

AA: Oma kodus Pirgas Anija vallas Kose rajoonis nägin 1955. või 1956. a tee ääres seisvat autot. Autost väljus naine, kes mind nähes ütles, et ta tunneb mind. Mina seda naist ei teadnud ja ütlesin talle, et mulle on ta tundmatu. Lühikese vestluse ajal nimetas naine end Anna Petrovaks. Ta rääkis, et oli Saksa okupatsiooni ajal kinnipeetav Võru vanglas, kus nägi mind töötajate hulgas. Enne lahkumist andis ta mulle oma aadressi ja palus end külastada, kui Tallinnasse satun. See kohtumine Petrovaga oli juhuslik, kuna ta juhtus siis autost väljuma.

Aasta pärast esimest kohtumist, sõites taas mööda teed läbi Pirga küla, väljus ta jälle autost minu maja lähedal, kus ma sel hetkel riisusin heina. Petrova tuli minu juurde ja hakkas juttu ajama. Palusin tal korterisse sisse astuda, kus vestlesime u 15 min. Petrova rääkis, et kunagi peeti teda kinni Tallinna vanglas, kus kohtas Luksepp Helenat, kelle nõukogude võim oli arreteerinud sidemete pärast metsavendadega. Luksepp rääkis, et nõukogude võimuorganid otsivat mind taga.

Petrova soovitas mul elama minna kuhugi suurtest teedest kaugemale, kus mind ära ei tuntaks. Petrova jutust sai mulle selgeks, et ta teab minu tegelikku nime. Ma ei varjanud ta eest, et elan Kariste nime all. Enne lahkumist palus Petrova tungivalt end Tallinnas külastada. Ma lubasin. Võtsin tema aadressi ja telefoni numbri, mille kirjutasin paberilehele, mis minult arreteerimisel ära võeti. Mõne aja möödudes sain Petrovalt kirja, kus ta päris, miks ma teda külastanud ei ole. Ta palus kirjutada endale kiri nõudmiseni peapostkontorisse Tallinnas. Saatsin Petrovale kirja, milles kirjutasin, et ei saa tema juurde Tallinna sõita. Rohkem mul Petrovaga sidet ei ole olnud. Ma ei tea täpselt, mis eesmärgiga ta mind enda korterisse kutsus. Tema jutust jäi mulje, et ta kutsus mind enda poole selleks, et luua intiimsuhted.

Leidub üks Anna Petrova nimeline julgeolekuagent.

18.08.1958 sisenesid saekaatrisse tavalise saetöö tellijateks maskeerunud 4 julgeolekutöötajat. Kui Ants Aunver oli asunud tellimust täitma, ründasid nad teda ja võtsid ta kinni. Samal päeval viidi elukohast Soodla alevist vanglasse ka Aino Reinumägi.

KGB uurimisosakonna ülem Ljaptšihhin andis teada, et „suur terrorist Aunver“ oli kinnivõtmisel teatanud, et võimaluse korral oleks ta end kaitsnud, avades KGB töötatajate pihta tule. Eraldi asuvas saeraami ruumis ratta pakiraamil presentkotis oli tema poolautomaatne püstol Bajard. Ants Aunveri elukohast võeti tema vara: 1 meeste jalgratas, 1 raadiovastuvõtja „Rodina“ ja 1 vana binokkel.

RA: Aunver Ants ütles mulle korduvalt, et hoiab püstolit enda juures selleks, et meie kinnivõtmiskatsel laseb maha algul minu, siis teeb enesetapu. Sellele Aunveri plaanile oli minu täielik nõusolek.

19.08.1958 toodi Ants Aunver Tallinna Patarei vanglasse (vangla nr.1) ja paigutati III korpusesse kambrisse nr 4. Kambrikaaslased olid koolipoisina vangistatud Mart Niklus ja Taido Türk. Järgmisel päeval lasi KGB 4. osakonna ülem Burdin kanda Aunver ja Reinumägi „poliitbandiitide“ nimekirja.

Ants Aunver, kellelt nõukogude võim oli võtnud kõik, keskendus siitpeale enesetapule.

KGB uurimisosakonna ülem Ljaptšihhin osutas võimalusele, et Aunver võib üritada enesetapukatset ja kohaldas tugevdatud valvet nii Aunverile kui Reinumäele.

Esimese enesetapukatse tegi Ants Aunver 11.09.1958 kl 10.40 veoauto kastis ülekuulamisele toimetamisel. Sissepääsust auto tagaosas viis autokasti etteotsa koridor. Kahel pool paiknesid kongid vangide ühekaupa vedamiseks. Sissepääsust esimesesse kongi vasakul paigutati Aunver. Istudes kitsas kongis, toetas ta 8cm pikkuse ja 3mm jämeduse naela vastu seina ja püüdis taguda naela endale meelekohta. Kohale jõudes leidis vangivalvur eest verise Aunveri. Teadvus oli hämardunud, pulss aeglustunud. KBG polikliiniku arst süstis naha alla kamprit ja kofeiini, pulss taastus ja pupillid reageerisid valgusele. Vangla III korpuses tuli Aunver teadvusele närvivapustuse seisundis. Küsimustele ei vastanud. Taas teadvuse kaotanuna viidi ta Patarei vangla haiglasse.

Ülekuulamised katkestati kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi tegemiseks. Tallinna vabariikliku haigla psühhiaatrid V. Grünthal ja B. Rosenfeldt tegid katsealusele läbivaatuse.

Ta vastas arstide küsimustele pausidega ja vastutahtmist, kuid andis siiski enesekohaseid tunnistusi. Rääkis, et sündis talupojaperekonnas, vanemad on surnud, 3 õde on elus ja terved. Lõpetas 6 kl algkooli ja põllumajanduskooli, töötas oma talus. 1942. a abiellus, suhted naisega on head, lapsi ei olevat. Üheski armees teeninud ei ole. Alkoholi ei tarbi. Ka järgmisel, 24.09.58 läbivaatusel oli vaatlusalune selge mõistusega, sonimist ja hallutsinatsioone ei esinenud, käitus rahulikult, jälgis aktiivselt ümbrust. Küsimustele vastas pikaldaselt, vaikse häälega. Vastused on kindlad. Enamikele küsimustele vastas: „Ei tea, ei mäleta“. Enesetunde osas tunnistas tugevaid peavalusid. Psühhiaatriaekspertide Karu, Grünthali ja Andersoni otsus: Võib praeguses psüühilises seisundis astuda kohtu ette ja kanda kohtulikku vastutust.

22. 09.1958 öisel ajal märkas kongi nr 13 vangivalvur taas Aunveri tegutsemist ja võttis temalt ära 10 cm pikkuse naela.

21.12.1958 viidi Aunver tapiga Võru vanglasse, avalikule kohtufarsile, mis peeti 25.12.58. Kohtus pidas Ants Aunver end üleval rahulikult.

26.12.1958 mõisteti Antsla linnas avalikul kohtuistungil Ants Aunver surma mahalaskmise läbi.

Võrus kinnitas haigla arst surmamõistetu tervisliku seisundi heaks ja tema maine vara kirjutatati üles: 2 presentkotti, vana keep, käisteta ülikonnavest, must pintsak, hallid püksid, sandaalipaar, müts.

02.01.59 toimetati Aunver tapiga Võrust tagasi Tallinna Patarei vanglasse.

Järgmise päeva õhtul 03.01.59 kl 19.30 leidis vangivalvur Ants Aunveri poonuna. Vaatamata tugevdatud valvele oli tal korda läinud oma elu ise lõpetada, jäämata ootama surmanuhtluse täideviimist.

Aino Reinumägi

Aino Reinumägi (sünd 13.01.1921) tegi samuti vanglas mitu enesetapukatset.

Esimese katse järel:

Pärast arreteerimist olen korduvalt mõelnud enesetapule. Selle aja jooksul, mis ma varjasin Ants Aunveriga ja elasin temaga Kose rajoonis, on ta saanud mulle sedavõrd lähedaseks inimeseks, et ma ei kujuta oma elu ilma temata ette. Kose rajoonis elades ütlesin Ants Aunverile mitu korda, et kui Julgeolek peaks tulema teda arreteerima, siis lasku mind maha. Arreteerimise järel üksikkambrisse suletuna mu masendus süvenes. Mõtlesin selle peale, et kohus võib teda rangelt karistada, määrata talle 25 aastat vangistust. Mõtlesin sellele, et ka mind mõistetakse süüdi ja ma pean viibima vangistuses, kus ma Ants Aunverit enam ei näe. Nende mõtete mõjul, oma elu raskeimas seisus otsustasin, et ainus väljapääs on surm. Seetõttu proovisin end üles puua. Vangla tingimused ega kohtlemine uurimisprotsessis ei ole minu enesetapukatse põhjus. Pärast arreteerimist üksi kambris olles proovisingi end tappa. Püüdsin end lämmatada rätikust tehtud silmusega ümber kaela, kuid sellisel moel polnud see võimalik.

Järgmise enesetapukatse sooritas Aino Reinumägi 7.10.1958 kl 10.45. Ta pani kaela sukkadest silmuse ja kinnitas naela külge, millel rippusid vanglakorra eeskirjad. Kambripõrandale laskudes püüdis ta lõpetada oma elu. Valvurid sattusid peale ja sekkusid. Talle osutati meditsiinilist abi.

Ka Aino Reinumägi saadeti kohtupsühhiaatrilisse ekspertiisi. Tallinna Vabariikliku psühhoneuroloogiahaigla peaarst Grünthal V. J. jälgis KGB uurimisosakonna nõudel tema psüühilist seisundit.

Uuritav annab üksikasjalikke tunnistusi, mis kattuvad juba teadaolevaga. Sündis jõukas talupojaperes, lõpetas 6 klassi ja Antsla kodumajanduskooli, töötas oma vanemate talus. Iseloomult oli suhtlusaldis, rõõmsameelne, veidi ebastabiilne. Kaebusi uurijate ja vanglatöötajate halva kohtlemise kohta ei ole. Ta ei mäleta, kuidas end üles poos, eelnevat enesetapukavatsust ei olnud, oletab, et tegi enesetapukatse järsu masendushoo seisundis. Keskmisest väiksemat kasvu, sirge kehahoiakuga. Kaelal pruunikas-punane rant. Käitumine kohane. Meeleolu rahulik. Veidi erutatud olekus. Meelelisus elav. Mõtted loogilised, tavalise kiirusega. Kriitiliselt, kuid veidi kergekäeliselt suhtub enda enesetapukatsesse. Praegune psüühiline seisund võimaldab kohtu alla saatmist ja kohtuliku vastutuse kandmist.

Antsla linnas korraldatud avalikul istungil esitati Aino Reinumäele süüdistus metsavendade abistamises ja ühiskondliku vara riisumises. Märtsiküüditamist nimetatakse kohtumaterjalides „kuritegelike elementide väljasaatmiseks“. Tema talu külastanud metsavendade kohta märgib Aino Reinumägi, et nad olid alati lõbusad ja kunagi millegi üle ei kaevanud. Tunnistab, et kolhoosipõldudelt võttis korraga kartuleid ja kaalikaid 1 söögikorraks, 1950 kuni 1953 detsembrini, kokku 1 rbl eest. Prokurör nõudis talle 10 a vabadusekaotust. Kohus määras 8 a vangistust koos kogu vara konfiskeerimisega. Otsus oli lõplik ja edasikaebamisele ei kuulunud. Aino Reinumägi keeldus vene keelset kohtuotsust vastu võtmast. Ülemkohtu eesistuja Afanasjev oli sunnitud saatma otsuse tõlkimiseks eesti keelde.

Aino Reinumäe järgnevad aastad möödusid vangilaagrites Siblag-is, Taišetis Ozjorlag-is ja Dubravlag-is, kust ta vabanes 1966. a.

Robert Heeska

Robert Heeska lahkus 1948. a Sangastest Jaan Luksepa talust. Ta ehitas punkri oma kodu lähedusse Lanna metsa. Tema naine Helmi (Julia) Heeska varjus samuti tema juurde punkrisse. Sel perioodil hakkas mehel ilmnema piinav valu jalgades. Nelja aastaga arenes haigus tõsiseks. Tegemist oli raske, mittepäriliku ja ravimatu, invaliidistava närvihaigusega. Käimine muutus raskeks, põhiliselt ta lamas. Vaevasid pea- ja rinnavalud, külmetamine suurendas valu ja nõrkust jalgades, silmanägemine halvenes ja esines tasakaalukaotust. Metsahämaruses ei suutnud ta enam orienteeruda, nägemine udustus. Kui väsis, ei suutnud rääkida. Naine ravis teda soojakottide ja kampriga. Raske elu-olu (kevadeti ja sügiseti vesi punkris) ja halveneva tervise tõttu mõtles 43 aastane mees eluga lõpparve tegemisele.

HH: Mees ütles mulle viimase aasta jooksul korduvalt, aga ka varem, et mingu vähemalt mina (punkrist) välja. Et kui ma jään, võib hukkuda kaks elu. Ta lisas, et pärast minu lahkumist lõpetab ta ise elu enesetapuga.

Punkris kavandasid abikaasad sugulaste abil oma 10 aastaselt Irkutski oblastisse küüditatud tütre tagasitoomist Eestisse. Julgeolek mõjutas sellega tegelenud sugulase agendiks, et kasutada tütart peibutisena vanematele jälile jõudmiseks. 1956. a juulis kohtus Eestisse saabunud tütar julgeolekuagendi teadmata punkris oma vanematega. Helmi ja Robert Heeska arreteeriti punkris 24.11.1956. Robert Heeskalt võeti püstol „Parabellum“ kal 9mm ja välismaist marki püstol kal 7,65mm koos padrunitega, katkise kabaga kaheraudne jahirelv ja binokli monokkel.

15.05.1957 toimus kohus. Kohtumeditsiini eksperdi iseloomustus:

Ta on alati olnud lõbus, seltsiv, viina joonud korralikult („porjadotšno“). Rahulik, ümbritseva olukorra tunnetus on asjakohane: tema osavõtul sooritatud õnnestunud röövide puhul naeratab kergelt, omal ajal ümberasustatud perekonnaliikmete kannatustest rääkimine tekitab tundepurske, ta nutab ja virutab rusikaga vastu barjääri.

Robert Heeska tervisele andis kohtus hinnangu ENSV Teaduste Akadeemia eksperimentaal- ja kliinilise meditsiini instituudi osakonna asejuhataja, parteitu meditsiiniteaduste kandidaat Chevalier Anatoli Viktorovitš:

Heeska Roberti tervislik seisund vastab 2 grupi invaliidile ja see invaliidsus on kestev. Haigusel on aeglaselt progresseeruv iseloom. Tervislik olukord võib ajutiselt mõneks kuuks paraneda, kuid halveneb taas. Teise grupi invaliidsus jääb talle püsivaks.

Robert Heeskale mõisteti 15 aastat vangilaagreid ja 5 aastat asumist. Ta suri vangistuses 16.07.1965.