Elukäigud 1949-1953

Lauküla haarangust pääsenud metsavendade ellujäämine alanud talvel sõltus uutest abilistest. Senine abiliste võrgustik oli arreteerimistelaine, piinamiste ja salajaste sundvärbamiste tõttu äärmiselt hõre ja murdumisohtlik. Metsavendade sugulasi arreteeriti ja piinati massiliselt kõigi järgnevate kuude vältel. 40 inimest metsavendade lähedastest mõisteti Venemaa vangilaagritesse 1949. a alguskuudel. Ülejäänud veeti Venemaale suurküüditamisega 1949. a märtsis. Inimkaotused metsavendade ümber olid koletud. Kodukoha elanikke varitses ja terroriseeris Julgeolek järjepidevalt. Külaelanikelt võeti riigisaladuse kattevarjus allkirjad kohustusele metsavendi kohates nad üles anda. Julmust kasutas nõukogude võim käsikäes kiusatusega: äraandmise eest pakuti rahule jätmist. Reetmiskiusatuse suunas kallutamiseks kasutati võigast julmust. Kummatigi oli ligimese aitamise tava Eesti külas visa hävima isegi toore terrori tingimustes. Hädasolijale anti abi, sellega end ja oma peret ohtu seades.

Ants Aunver

Ants Aunver saabus Sangaste kandist tagasi kodukohta Linnamäele 1948. a jõulude järel. Talv piiras liikumist, puudus peavari ja toit. Sugulasi ja sõpru vangistati üksteise järel. Lähedased olid jälgimise all. Meeleheitlikus olukorras otsis Ants Aunver üles oma sõbra Rein Märdimäe. Ka Märdimäe perekond oli teravdatud valve all. Rein Märdimäe oli Julgeolek 1948. a sundvärvanud "agendiks" "Ivan", ja ta laveeris oma sõpra aidates noateral.

MR: Jaanuari algul 1949 tuli öösel mu tallu Heeska salga liige Jaan Aunver, u 35a, koputas aknale. Ma ei maganud veel ja läksin akna juurde. Küsisin, kes seal on, akna tagant vastati, et mina, Aunver. Ta tuli ukse juurde, ma avasin selle ja lasin ta tuppa. Ta rääkis, et punker on purustatud ja temal ja Johannes Heeskal õnnestus põgeneda. Ta palus mult luba varjata end minu talus või soovitada kedagi oma sugulastest või tuttavatest, kus ta võiks varjata. Ütlesin, et minu juures ei saa, siin käib liiga palju kohalikke inimesi. Soovitada ei osanud, sest nii usaldusväärseid inimesi mu sugulaste või tuttavate hulgas ei olnud. Umbes kahe tunni pärast läks Aunver minu juurest Brikkeri poole. Nädala pärast tuli Brikker minu juurde. Küsisin, kus Aunver on. Brikker ütles, et Aunver on heas kohas.

Rein Märdimäe naaber Eduard Brikker (s 1898) Koidu talust Linnamäelt sai järgnevatel aastatel eraldi varjuvate metsavendade ühenduslüliks. Brikker tundis Ants Aunverit juba Saksa ajast, kui ta istus Võru vanglas jahirelva omamise pärast ja Ants Aunver oli samas vangivalvuriks.

Järgmised 15 päeva varjas Ants Aunver end Koidu talu heinaküünis. Eduard Brikkeriga kahasse ehitasid nad maa-aluse punkri 1 km kaugusele talust, viimasesse väiksesse kuusetukka. Külmunud maasse kaevati auk 2x1,5 m ja vooderdati seest laudadega. Pealt maskeeriti sambla ja kuuskedega. Punkrit sisustas üksnes ühele inimesele mõeldud 71 cm kõrgune lavats. Muud sisustust, isegi mitte ahju, punkris ei olnud. Punkri sissepääsuava oli kõigest 31x31 cm. Talvine peidik sai Ants Aunveri varjupaigaks kuni 1949. a aprillini. Selle aja sisse jäi märtsiküüditamine, kui kodust Siberisse veeti tema ema ja õde koos õepojaga ja kodutalu jäi tühjaks. Sügisepoole 1949 kolis suurde majja sisse üksik kolhoosnikust naispensionär. Järgmisel, 1949/1950 a talvel, asus kolhoos Keema-Mihkli talu kõrvalhoonet lammutama.
Toitu sai Ants Aunver nii Brikkeri kui Märdimäe perelt.

BS: Esimesel kohtumisel 1948. a detsembris tutvustati teda (Aunverit) mulle kui Kuusik Villit, koos temaga tuli meile naaber Märdimäe Rein. Hiljem tuli ta veel mitmel korral meile, enamasti koos Märdimäega, kes oli tema sõber. 1949. a jõulude ajal valmistasime laua, kuhu kutsusime ka Aunvere ja Märdimäe koos naisega. Pärast seda käis Ants Aunver meil jaanuaris 1950. a õhtul ja lahkus kell 24 öösel, nad olid mu isaga eraldi toas. Millest nad vestlesid, ma ei tea. Viimast korda nägin Aunverit aprillis 1950. Ta tuli õhtul meile ja küsis isa järele, nad läksid kohe koos teise tuppa ja vestlesid seal hilise õhtuni, millest, ma ei tea. Siis läksid nad kahekesi toast välja, kuhu, ma ei tea. Kui isa tagasi tuli, küsis ema: „Kas läks ära?“ Isa vastas: „Jah“.

BM: Isa viis toitu metsa, mis asus u 100-150 m meie talust. Kui küsisin, kellele, vastas ta, et Aunvere Jaanile, millest tegin järelduse, et Ants Aunver varjab end meie metsas. Toitu viis ta sinna 3-4 kuud, kuni aprilli alguseni 1949. Toitu valmistasime me alati rohkem kui meie endi perele vaja oli. Aprilli algusest 1949 lõpetas isa toiduviimise ning me ema ja õdede Salme ja Silviga mõistsime, et Aunver on meie talust lahkunud. Kuhu, seda isa ei öelnud.

Märtsis 1949 toimunud massiküüditamine lõi paljukogenud meestelgi meelekindluse vankuma.

Aunver varjas üksi ja oli sedavõrd närvivapustuse mõju all, et kavatses lõpetada oma elu enesetapuga. Aprillis k.a. tuli Märdimäe juurde Johannes Heeska ja teatas, et võtab Aunveri endaga kaasa, kuna üksi ta oma närvidega enam varjata ei tohi.

BE: Aprillis 1949 ühel hilisõhtul tuli minu juurde Heeska ja küsis, kuidas Ants Aunveri tervis on. Vastasin, et elus ja terve, siis läksin koos Heeskaga punkrisse, kus nad said kokku. Nad ööbisid punkris ja hommikul teatasid mulle, et jätavad punkri maha ja külastavad mind edaspidi harva. Punkri jätsid nad maha seetõttu, et Kurenurme k/n hakkasid sageli ilmuma Vene sõdurid, kes tapsid seal ka metsavend Kängsepa (Arnold Kängsepp).

Aunver koos Heeskaga lahkusid 1949 kevadel Brikkeri juurest Pätsimäe peretütre Aino Reinumäe (s 1921) juurde, kes varjas end kodutalus. Kogu Reinumäe pere oli küüditatud või arreteeritud.

AA: Aino Reinumäega tutvusin Johannes Heeska kaudu Urvaste vallas. Nende perest oli 1945. a arreteeritud Aino vend ja ta suhtus metsades varjavatesse metsavendadessse kaastundega. 1949. a küüditati Aino ema, isa ja vennanaine. Ta ise põgenes väljasaatmise eest ja varjas metsas oma talu lähedal. Kohtasin teda metsas ja sellest ajast peale varjame koos ja aitame üksteist. Kuni 1953 talveni varjasime koos metsapunkrites, varusime talveks toitu, võtsime kolhoosi põllult kartuleid ja juurvilja. Üldiselt teadis Reinumägi kõigist minu tegudest peale tapmiste. Neist ei rääkinud ma lihtsalt seetõttu, et arvasin, et neist, kui halbadest asjadest, on raske rääkida.

Aino Reinumägi

RA: Ükskord veel enne mu vanemate äraviimist (st küüditamist) tulid vara hommikul laudalakka, kus ma tavaliselt magasin, kaks meest. Üks neist oli Heeska Johannes, teine oli mulle tundmatu. Kui mina läksin tööle, jäid nad mõlemad minu asemele puhkama. Hiljem tuli see võõras mees veel mitmel korral minu tallu, nii üksi kui koos metsavendadega. Jutust sain teada, et ta on Ants Aunver. Kui ma 1949. a kolhoosis töötasin, külastas Ants Aunver jätkuvalt minu talu ja meil tekkisid lähedased suhted.

Aino vend oli vangistatud 1944. a, vennanaine Leida Reinumägi 1948. a lõpus. Aino ema ja isa (78a) küüditati märtsis 1949 Irkutskisse. Ainogi oli koos vanematega väljasaatmisele mõistetud, kuid oli küüditamise päeval ära, viimas toidupakki oma vennanaisele Tallinna vanglas. Koju jõudes varjus ta ära viimise eest kodu lähedale metsa. Tühjaks jäänud kodutallu tuli hoidjaks Aino õde Vastseliina kandist. Varjamispaine osutus liiga rängaks ja Aino tegi katse legaliseeruda.

Aino õde SL: Läksin temaga koos Võru linna, kus ta ilmus julgeolekuosakonda. Kui Reinumägi Aino lahti lasti, rääkis ta, et tal lubati minna koju oma tallu „kuni erikorralduseni“. Mida see tähendas, ma ei tea. Kodus elas Reinumägi Aino mõned kuud minuga koos isatalus ja töötas kolhoosis. Sel ajal rääkis Aino mulle, et teda ähvardatakse Eestist välja saata. Mõne aja pärast lahkus ta kodust ja kadus. Rohkem ma teda ei näinud ja pole temast midagi kuulnud. Samuti ei tea ma tema kadumise põhjust.

Agent „Tihhomirov“, varasem kohalik politseinik, kes oli värvatud Julgeolekusse, korraldas Aino kohtumise julgeolekutöötajatega. "Tihhomirovilt" saadud andmed võimaldasid Julgeolekul sundida Ainot omaks võtma kohtumised Johannes Heeska, Robert Heeska, Feliks Hõbe, Kalju Visnapuu, Artur Tellingu ja Karl Kuusiga ja nende aitamist söögi ja peavarjuga.

RA: Kui metsavennad käisid minu juures, siis nad peatusid u mõni tund. Millest nad rääkisid, ma ei mäleta. Nad olid alati lõbusad ega kurtnud millegi üle. Tean, et üks olevat töötanud Saksa politseis ja teised vist hoidsid sõjaväest kõrvale.

Julgeolekuministri asetäitja Pastelnjaki sanktsiooniga sundvärbas Julgeolek Aino Reinumägi oma agendiks ja suunas „Heeska salga“ otsingutele.

RA: Pärast kojutulekut ja tööleasumist pidasin sidet varjaja Ants Aunveriga. Ants Aunverist ma julgeolekuorganitele ei teatanud ega kavatsenudki seda teha.

Talve 1949/1950 elas Aino Reinumägi kodus ja käis kolhoosis tööl. 1950. a kevadel suurendas Julgeolek survet reetmise saavutamiseks. Jõhkrate ähvarduste tõttu jättis naine oma kodu ja ta läks metsa Ants Aunveri kaaslaseks. Ants Aunver oli ehitanud uue maa-aluse punkri kõrgele Puumiskaldale (kirjakeeli Poomisjärsak), kust veidi eemal üle põldude oli näha tema tühi kodutalu. Teineteise eest hoolt kandmine andis mõlema varjaja elule uue mõtte ja tasakaalu. See punker sai neile koduks olla umbes aasta, kui Julgeoleku nuhid olid taas neil kannul.

RA: Umbes 1951. a sügisel, olles Ants Aunveriga punkris, kuulsime oma pea kohal samme ja hääli. Need inimesed rääkisid midagi meie punkrist ja lahkusid siis. Meie punker asus maa sees ja oli väljast väga hästi maskeeritud. Meile oli selge, et punker on avastatud ja sinna edasi jääda ei tohi. Veel samal päeval läksin koos Ants Aunveriga Kooraste valda suurde metsa, kus me juba varem olime alustanud tagavarapunkri ehitamist. Ehitasime punkri lõpuni ja asusime end seal varjama. Punker asus soosaarel, ümberringi laius soo.

AA: Koos Reinumägi Ainoga läksime Vaabina valda, kuhu ehitasime Keema küla lähedale (Puumiskaldale) metsa maa-aluse punkri. See asus mu isakodust umbes 800 m kaugusel. Seal hakkasime end varjama. 1951. a sügisel juhtus selline lugu. Kord õhtupoolikul olime Reinumäega punkris, mis oli hästi maskeeritud. Kuulsime, kui katusele, mis oli maapinnaga tasa, tulid mingid inimesed. Kuulsime kaht meest omavahel rääkimas. Nad ütlesid, et punker peab asuma selles kohas, kus nad seisavad. Mõistsime, et jutt käib meie punkrist. Kes need olid, seda me ei tea ja ei näinud. Me saime aru, et meie punker on teada, ehkki need inimesed ei püüdnud sisse tungida ja lahkusid. Seoses sellega lahkusime koos Reinumägi Ainoga Kooraste valla maadele punkrisse, mille ehitasime endale igaks juhuks 1950-1951. a. Ehitasime selle tagavaraks, juhuks kui kodulähedane punker tuleb maha jätta.

AA: Teine punker, kus varjasin end Reinumäega kuni asumiseni Kose rajooni 1953. a, asus vanal sooalal Koorastes. Punker asus u 300 m Kulli talust soometsas sooseljandikul. Mis külla talu kuulus ja kes seal elas, ma ei tea. Selle talu elanikud ei teadnud meie punkri olemasolust midagi. Punker oli u 2x2 m suur, seest puitplaatidega kaetud. Ka Kooraste punker oli maa-alune ja hoolikalt maskeeritud. Seal punkris elasime Reinumägi Ainoga kuni 1953. a sügiseni. Okt. 1953, pärast endale passi tegemist, sõitsin Kose rajooni, kus hakkasin teedeehitusel tööle. Umbes kolme nädala pärast tõin enda juurde ka Reinumägi Aino, kes seni elas edasi punkris Kooraste vallas. Sellest ajast peale olen elanud Kariste nime all.

Kooraste valla punkri kirjeldus aastast 1958, ehk 5a pärast selle mahajätmist: Maapinnaga maskeeritud puust punkriluuk on suurusega 70x63 cm. Punker ise kujutab maa-alust auku pikkusega 2.20 cm laiusega 2m. Punkri seinad ja lagi on valmistatud ümarpalgist. Punkris on väike telliskivipliit ümara raudtoruga, mille ava lõpeb maapinnal sissepääsuluugiga samal kõrgusel. Punkris on puudevaru, vana roostetanud petrooleumlamp ja 3 kuiva elektripatareid. Seina- ja laepalgid, samuti luugilauad, on mädanenud. Hinnalisi esemeid punkrist ei leitud ja midagi kaasa ei võetud.

RA: Ma kartsin vangistamist ja see oli minu metsa mineku põhjus. Teadsin, et Aunver oli olnud Omakaitses, Kaitseliidus, kuid et ta oleks röövinud ja tapnud, ma ei teadnud. Kui ta seda tegigi, siis selle peaks unustama. Elus oli ta asendamatu kaaslane. Aunver andis mulle raha, kuid ma ei teadnud, et see oli riisutud. Käisin kolhoosipõldudelt juurikaid toomas ja ma ei pidanud seda varguseks, sest et ma elasin täpselt nagu metsloom – jänes, kits või mõni teine, kes hangib endale eluks vajalikku ja ise ei saa vastutada. Minu passi muutis ära Aunver, nägin seda ise pealt. Mina seda tööd ei tunne. Minu passi tegi ta ümber „Kaljumägi“ nimele. Vanglas olles sain teada, et mu vanemad on surnud. Ajakirjandust ma lugenud ei ole. Amnestiast ma ei ole teadlik olnud, isegi kui lugesin, siis ei mäleta.
Metsapunkrites elades käisin koos Ants Aunveriga poes sisseoste tegemas kohtades, kus meid nägupidi ei tuntud. Mina käisin Osulas või Sulbi külas. Püüdsin võimalikult vähe inimestega kokku puutuda, et keegi mind ära ei tunneks. Ühtegi tuttavat ma seal ei kohanud. Vahel käis poes sisseoste tegemas Ants Aunver. Kas ta kedagi tuttavat kohtas, sellest ta ei rääkinud. Poes käisime enamasti jalgsi, vahel ka Ants Aunveri jalgrattaga. Ostsime hädavajalikku: süüa, riideid, jalatseid. Mitmel korral ostis Ants Aunver patareisid punkris olnud raadiole „Rodina“. Raadiost kuulas Ants Aunver põhiliselt muusikasaateid, et ei oleks nii igav. Vahel kuulasime ka piiritaguseid saateid, Ameerika Häält.
Ants Aunveriga koos punkris varjates kogusime talvetagavaraks kartuleid ja juurvilja kolhoosi põldudelt. Samuti püüdsime järvedel kala.

Kooraste ja Vaabina valla kolhooside tõendite kohaselt pole mingit juurvilja kadumist täheldatud.

Relvadest oli Ants Aunveril püstol kaliibriga 7,65 ja püstolkuulipilduja, mille ta ostis enda sõnul Pihkvas ühelt Saksa sõdurilt. Metsavend Lindsaar Juhani püstoli TT oli ta varem andnud Avo Pruusile. Enne Kose valda lahkumist plaanis Aunver oma püstolkuulipilduja Uhtjärve visata, kuid peitis selle lõpuks hoopis Verevasaare talu teeäärsesse sauna, u 3 km Urvaste koolimajast Uhtjärve poole.

AA: Püstoli jätsin enesekaitseks alles selleks puhuks, kui mind püütakse kinni pidada või äärmisel juhul enesetapuks, kuna ei kavatsenud elavana julgeolekuorganite kätte sattuda.

1953. a väga vihmasel suvel kinnistus punkrielu lõpetamise otsus. Ants Aunver valmistas punkris valepassid (Julgeolek tunnistas käsitöö erakordselt oskuslikuks ja nõudis passide säilitamist õppeotstarbel). Ühe võimalusena oli arutluse all liikuda üle piiri Venemaale. Sellest loobuti, kuna nad ei osanud vene keelt. Aunver võttis ajalehekuulutuse peale ette sõidu Kose valda Aino Reinumägi lapsepõlvekaaslase, naabripoisi Ernst Kärblase juurde, et töö osas maad kuulata. Ernst Kärblane oli rinde taganemisel langenud Tudu kandis sõjavangi ja saadetud Venemaale sunnitööle Novosibirski kaevandusse, kust oli 1946. a. põgenenud. Põgenemise eest sai 7 lisa-aastat sunnitöölaagrit. Pärast vabanemist töötas ta Kosel teemeistrina. Novembris 1953. a võttis ta Ants Aunveri kui Aino elukaaslase enda juurde tööle Reinhold Kariste nime all. Aino Reinumägi järgnes Aunverile 1953. a lõpus Anna Kaljumägi nime all.

RA: Teadsin, et kuskil Kose rajoonis elab minu ühekülamees Ernst Kärblane ja lootsin võimalusel kasutada legaliseerumiseks tema abi. Sügisel 1953 sõitis Aunver Ants jalgrattaga Kose rajooni (linnulennult u 180km!) ja asus seal tööle. 2-3 nädala pärast tuli ta mulle punkrisse järele. Lahkusin koos Ants Aunveriga Kose rajooni, kus hakkasin tema tehtud valepassiga Anna Kaljumägi nime all illegaalselt elama.

Pärast Ants Aunveri 8 aasta ja Aino Reinumäe 4 aasta pikkust elamist maa-alustes punkrites oli neil taas inimesele kohane elukoht majas ja töö inimeste hulgas. Tagaaetavateks jäid nad aga endiselt.

Johannes Heeska

Johannes Heeska suundus Lauküla haarangu järel esialgu Osulasse Valter Jeegeri punkrisse. Märtsiküüditamisel veeti Venemaale tema ema koos tütrega, abikaasa oli juba varem vangistatud. Kevadest 1949 liikus Johannes Heeska end varjama oma sõbra lese Salme Sari juurde Loosu-Navi k/n. Kevadel 1949. a ehitas ta sinna Mihkli talu lambalauta maa-aluse punkri.

HJ: Minu varjamise ajal kutsuti Salme Sari korduvalt minu asjus ülekuulamistele ja ühel korral korraldati talule haarang, kuid asusin punkris ja mind ei avastatud. Kui Salme Sari sai kutse ilmuda julgeolekusse, rääkisin temaga enne igat korda ja õpetasin, kuidas vastata uurija küsimustele. Keelasin tal kategooriliselt rääkida sellest, et varjan end tema talus. Hoiatasin, et kui ta ütleb, kus ma asun, siis minu saatus saab olema väga halb ja tema saatus saab olema samasugune. Ta ei rääkinud minust ülekuulamistel kunagi midagi.

Pärast seda, kui 1949. a aprillis oli Johannes Heeska viinud Eduard Brikkeri juurest endaga Pätsimäele kaasa hingeliselt raskes seisus ja enesetapumõtetega Ants Aunveri, külastasid Johannes Heeska, Ants Aunver ja Valter Jeeger Brikkerit 1949. a suvel veel paaril korral pisteliselt. Peremehe toidupakkumisele vastas Aunver tänades, et süüa on tal nüüd piisavalt.

BE: 1949 juulis kutsuti mind vilega metsa, nägin seal Aunverit, Heeska Robertit ja Jeeger Valterit. Nad küsisid, kas läheduses on sõjaväelasi, vastasin, et ei. Siis küsisid, kas kõik on vaikne, vastasin jah. Rohkem nad ei küsinud ja lahkusid, kuhu, ei tea. Suvel 1949 tulid minu juurde Aunver ja Jeeger koos Märdimäe Reinu ja tema naise Maiega, nad tõid viina ja olid minu juures 2 tundi.

Paraku hoidis Julgeolek mõnede nuhkide abil terve 1949. a suve metsavendadel silma peal, punudes sobivat sündmusteahelat nende ühekorraga hävitamiseks. Ometi kukkus plaan läbi, nagu ka 3 ööd-päeva kestnud sõjaline operatsioon koos haaranguga Brikkeri talule 19. augustil 1949. Ümber piiratud talus viibinud metsavennad olid sealt justkui õhku haihtunud.

End Ants Aunverist eraldi varjav Johannes Heeska kaalus 1949. a septembris ühinemist Kooraste metsavendadega. Üksteise punkrite asukohti ei teatud, kohtuti väljaspool punkreid. Septembris 1949. a olid Johannes Heeska, Ants Aunver jt metsavennad Ants Taalfeldi ja viimase õe Linda Allpõderi pool Sõmerpalu vallas. Johannes Heeska pidas sidet Eduard Apleinega (Arumägi) ja viimase naise Nataliaga, kes oli talle sugulane. Vennad Heeskad olid end seal ka varem ajutiselt varjanud. Vaid veidi hiljem olid nii Taalfeld kui Apleine Julgeoleku poolt salaja kinni võetud ja töödeldavad.

Mitmel korral kohtusid metsavennad Tartus. 20. okt 1949. a põrkas üks nende tuttav linnas juhuslikult kokku Valter Jeegeri, Ants Aunveri ja Feliks Hõbega, kellele mehed lubasid olla tagasi koduvallas 7. või 8. novembril ja võimaluse korral võtta oktoobripidustuste ajal kolhoosist mõni veis lihaks.

1950. a juulis kohtas Eduard Brikker taas Ants Aunverit oma talu juures metsatukas. Aunver andis teada, et kõik sõbrad on elus ja nõukogude võimuesindajad pole neist ühtegi kätte saanud. Kuu aega hiljem kutsus Aunver uuesti Brikkerit metsaserva. Sel korral oli ta üksi ja ütles, et astus lihtsalt möödaminnes läbi. Brikker teatas sõbrale, et Julgeolek tegi tema talus läbiotsimise ja ta ise viidi Võrru ülekuulamisele. Ants Aunver lubas tema juurde rohkem mitte tulla ja avaldas lootust kommunistide peatse väljaajamise kohta Eestist. Sama aasta sügisel külastas Brikkeri talu ka Robert Heeska oma naisega. Oktoobris 1950. a. vangistas Julgeolek Eduard Brikkeri.

Kuni suveni 1951 hoidis Johannes Heeska kõigi kaaslastega püsivat sidet. Venna Robert Heeska ja Ants Aunveriga pidas ta sidet Valter Jeegeri kaudu. Ta kohtus ka Valteri venna Edgar Jeegeriga augustis 1949 või 1950.

Põhiline varjamispaik 1949. a alates oli Johannes Heeskal Sari Salme juures, kus ta varjas end kuni kinnivõtmiseni 1953. a märtsis. Seda varjamiskohta ei teadnud ei tema vend Robert Heeska ega Ants Aunver, kõik nad kohtusid väljaspool üksteise varjamiskohti.

SS: Tahtsin Johannes Heeskat aidata kui oma mehe sõpra.

Johannes Heeska võeti kinni 26. märtsil 1953. a. Salme Sari talus. Temalt saadi: 2 püstolit: Parabellum kal 9mm ja 29 selle padrunit ning „Brauning“ kal 7,65 ja 3 selle padrunit; 10 üherublalist tsaari hõberaha ja 3 hõbe 50-kopikalist, nõukogude raha 175 rbl ning isetehtud metsavendade embleem pealuu, kolme lõvi ja kuuse kujutisega.

HJ: Märki, mis mult ära võeti, (kodanliku eesti vapp ja pealuu selle peal ), säilitasin kui mälestuseset Ants Aunverilt, kes kinkis selle märgi mulle. Ants Aunver pidas seda märki "Eesti partisanide märgiks“, nagu ta väljendas, ja ütles, et teeb sellise märgi kõigile metsavendadele ja peame seda märki kandma.

Juulis 1953 mõisteti kinnisel sõjatribunali istungil Tartus (justiitsmajor Moskvenkov, kaasistujad major Kožakin, miilitsa nltn Pihla) Johannes Heeskale 25a sunnitöölaagreid. Kandis karistust Karaganda obl. Kamõšlagis; Irkutski obl. Ozjorlagis; Mordva ANSV Dubravlagis, vabanes 10.12.71.

Vangla juhtkond on kirjeldanud teda suhtlemisel viisaka, samas loomult kergesti ägestuvana. 1958. a on ta tööst keeldumise eest pandud kartsa ja 1968. a algatanud mitmeid kaklusi kinnipeetavate ja vabade töötajate vahel.

Johannes Heeska vabanes II grupi invaliidina 10.12.71, suri 7.06.91.

Robert Heeska

Robert Heeska oli lahkunud Laukülast juba enne suurhaarangut ja varjas end Lanna metsas punkris. Ülekuulamistele viidud omaste jõhkra piinamise ja vangistmise eest varjus 3.01.49 metsapunkrisse ka tema naine. Naise ema koos nende tollal 10 aastase tütrega küüditati 25. märtsil Siberisse. Helmi (Julie) Heeska talu kuulutas Võru TK kulaklikuks oktoobris 1949. a. Naine lapsega oli oma kodust sunnitud lahkuma juba 1945. a, kui sinna tungis elama jõhkardist hilisem TK esimees Aleksander Ragul, kes ajas lapsega naise elama sealauta.

HR: Luksepp Jaani talus varjasime end kuni haaranguni. Mind seal ei olnud, olin juba mõnda aega varem sealt lahkunud. Selle haarangu järel läksime lahku ja ei kohtunud tükk aega. Uuesti saime kokku Linnamäe vallas Eduard Brikkeri juures. Läksin sinna koos naisega sellest punkrist, kus mind kinni võeti (Lanna metsa punker). Brikkeri juurde jõudes ootas mind ees Ants Aunver. Kelle juures Ants Aunver end varjas, seda ta ei öelnud, ta pidas end alati ülal kinniselt, ei rääkinud kunagi, kellega ja missuguses sidemetes oli.

Valter Jeeger

Valter Jeeger, s 1921, hdn „Bevin". Tema isataluks oli Kodassaare talu Sõmerpalu vallas, elukoht Vaabina vallas Lümatü mõisa lähedal. Kirjelduse järgi keskmist kasvu, tugeva kehaehitusega, blond, ovaalse näoga, sirge ninaga. Riietus: kõrged kroomnahast saapad, hall pintsak ja püksid, hall palitu, vasakus käes peenike kuldsõrmus. Valter Jeegeri isa küüditasid kommunistid 1949. a märtsis Venemaale. Ema, kes küüditamise ajal kodus ei viibinud, varjas end hiljem võimude eest Vaabinas erinevates taludes.
Valter Jeeger oli Saksa ajal olnud Kollino mõisa haldaja. 1944. a mobiliseeriti ta Saksa armeesse. Metsavennaks läks ta pärast Saksa sõjaväest koju naasmist, kui võimuesindajad olid käinud teda kodus taga otsimas, et arreteerida. Hävituspataljonlane Daniel Kängsepp pidas kinni ja pinnis Valter Jeegeri naistuttavaid, püüdes neilt välja nuhkida tema varjamiskohti. Metsavennad, kellele sellest kohe ette kanti, hoidsid omakorda meest kirbul, nii et see pideva hirmu all ei julgenud kodus eladagi.

Valteri vend Edgar Jeeger (s 1922) asus varjama märtsiküüditamise tõttu ja sügisel 1949. a varjas ta end Sõmerpalu mõisa lähedases metsapunkris. Enne küüditamist elas ja töötas Edgar Jeeger legaalseid dokumente omades Harjumaal Saida sovhoosis. (HJ andmetel hakkas varjama 1950.a)

Nii Valter kui Edgar Jeeger on koolipoistena olnud usinad Urvaste kohapärimuse kogujad.

Valter Jeegeril oli metsamehena palju toetuspunkte Sõmerpalu ja Urvaste ümbruses. Üks punkritest asus kodutalu mail, kodust u 1 km kaugusel. Sügisel 1948 oli tal punker Tammesilla metsas, kus ta varjas end koos Lepistu vallast pärit Daniel Petersoniga. 1949. a varjas ta end oma kodus Kodasaares, majaelaniku Leida Saariku teadmisel ehitatud punkris. Algul varjas ta end seal üksi, hiljem koos kahe kaaslasega. Osulas Hilda Laugasoni (s 1900) ja selle tütre, Sõmerpalu kooliõpetaja Rolaine Laugasoni (1926) talus sauna all oli tal punker, mille mullaga hoolikalt varjatud sissepääs jäi sauna eesruumi. 3 inimesele sobivat punkri ehitas Valter Jeeger endale 3-4 ööpäevaga septembris 1950. a. Valter Jeeger elas selles talus ajutiselt paari nädala kaupa, lahkus sealt enamasti Mällipalu punkrisse. Edgar Jeeger pidas 1950. a sügisel sidet Laugasonide naabri Elfriede Värega. Aunveri ja vendade Heeskatega pidas Valter Jeeger ühendust Eduard Brikkeri vahendusel.

BS: Töötasin oma ema Brikker Anna ja õe Meetaga aias, kui nägime üht tundmatut minemas maja poole. Meie juurde jõudes tutvustas ta end kui „Bevin“ ja küsis, kas siin elab Eduard Brikker. Me ütlesime et jah, minge sisse, ta on kodus. „Bevin“ oli meil 2-3 tundi, siis väljus ja läks Kurenurme suunas. Järgmine kord tuli ta meile maikuus 1950. Me isaga töötasime põllul, ta tuli metsast, läks isa juurde ja hakkas temaga juttu ajama ja naerma. Pool tundi vestelnud, läks „Bevin“ koos isaga metsa, kust isa tuli tagasi alles hilja õhtul. Kus ta käis, ma ei tea. Mind hakkas see võõras huvitama ja ma otsustasin ema kaudu teada saada, kes ta selline on, kuid ema ütles: „Uuri ise isa käest“. Aga mina ei julgenud küsida ja siis ema küsis ise. Isa vastas vaid: „Pole sinu asi, kes ta on.“ Kuulujuttude järgi ja vestlusest kohalike tüdrukute ja õe Meetaga uurisime välja, et Sõmerpalu vallas otsitakse taga metsavend Jäägerit ja jõudsime järeldusele, et tundmatu mees „Bevin“ ongi tagaotsitav Jääger.

Novembri lõpus 1949. a astus Valter Jeeger päise päeva ajal läbi Vaabina koolimajast ja soovis kohtuda oma koolivenna, õpetaja Otsaga. Rahanappuses Valter Jeeger küsis palgarahade saabumise kohta koolimajja. Kuna õpetaja Ots ja koolidirektor Lino olid värvatud julgeolekuagentideks (vastavalt agent „Peter“ ja „Lunatik“), jõudis info sellest kohe Julgeolekusse. Juba järgmisel õhtul varitsesid Vaabina raudteepeatuse juures direktorit metsavennad, et võtta palgaraha endale. Mõned sajad meetrid eemal koolimaja juures asus samal ajal Julgeoleku varitsus, et tabada raha järele saabuvaid metsavendi. Mõlemad varitsused läksid tulemusteta laiali, omavahel kohtumata.

22. detsembri 1949 täiendasid Ants Aunver, Valter Jeeger ja Edgar Jeeger oma varusid Navi kaupluses. Ants Aunver külastas Sõmerpalu mõisa lähedases punkris asunud vendi Jeegereid, kes plaanisid hankida endale varustust Võru lähedasest Navi kauplusest. Aunver ise vajas saapaid või kummikuid ning nõustus kaasa minema. Võrus peeti sel päeval laata ja poes, mis asus 6 km Võrust, oli seetõttu olnud hea läbimüük.

Kaupluse juhataja TP: Kell hakkas 6 saama ja ma pidin poe kinni panema, et rohkem ostjaid mitte sisse lasta. Kui avasin kaupluse sisemise ukse, et välisust kinni keerata, ilmus pimedusest äkki mees, sihtis mulle püstoliga rinda ja ütles: „Me tegutseme partisanidena, käed üles ja ärge vastu hakake“. Samal ajal asus lähedal veel 2 meest, ühel oli Saksa automaat ja teisel püstol. Esimesel oli Saksa püstol „Walter“. Nad lükkasid mu ukse pealt poodi sisse. Mina, mu naine, Kattai August, Haavistu Kalju ja temaga koos olnud mees ja naine pandi seina äärde, üks meestest küsis, kellel meist on relv ja otsis meid kõiki läbi. Mulle liginedes küsis ta, kas mina olen kaupluse juhataja ja kui vastasin jaatavalt, küsis ta minult kus on raha. Vastasin, et raha on kassas. Pärast seda küsis ta, kus on eilne kassa sissetulek, vastasin, et samuti kassas. Üks automaadiga mees jäi uksele valvele, kaks ülejäänut hakkasid kaupa pakkima. Alguses üks võttis riiulilt kohvri ja viskas sinna raha, teistesse riiulist võetud kohvritesse pakkisid nad kauba. Ei mäleta, mitu kotti neil endil kaasas oli, sinna laadisid nad samuti kaubad. Nad võtsid kangast, pesu, jalatseid, kalosse, kallemaid paberosse ja igasuguseid kallemaid kaupu. Samuti viisid nad kaasa kogu kaupluse viina ja likööri. Mingi aja pärast oli õuest kosta vankrirataste kolinat, uksel seisnud mees läks õue, tema asemele astus see, kes oli mu uksel kinni pidanud. Kolmas pakkis kogu aeg asju. Esimene mees püstoliga „Walter“ paistis olema vanem ja ütles, milliseid kaupu võtta ja milliseid mitte. Tema küsis minu käest, kas kaupluses patareisid ja taskulampe ka on. Ütlesin, et pole, läbi on müüdud. Ma ei tea, kuidas mul oli leti alla jäänud 6 patareid, mille ta üles leidis. Ta rõõmustas väga ja ütles, et just neid tal vaja oligi, võttis kohe sealsamas oma taskulambist vanad patareid välja ja jättis leti peale, asendades need uutega. Röövi ajal palus invaliidi naine, et teda lastaks uksele oma hobust vaatama. Mehed vastasid, et hobuse juures on nad ise ja pärast sõidab ta niikuinii nendega kaasa, tee on ühine. Lubas nad kuhugi sauna kinni panna, et nad kohe pärast röövi kellelegi teatama ei saaks minna.
Lõpetanud pakkimise, läks automaadiga mees õue, jättes ukse praokile, ja esimene hakkas talle ulatama kohvreid ja kotte kaupadega. Ulatanud kõik kaubad kohvrite ja kottidega õue, ütlesid mehed, et kellelgi meist ei ole kuni hommikuni õigust õuele minna ega kellelegi röövist rääkida. Neil olevat maja ümber valve välja pandud ja väljuja lastakse maha. Lahkudes küsisid nad minult, kus on luku võti, mis rippus välisukse ees, selgitades, et nad ei võta seda kaasa, vaid sulgevad meid sellega kauplusse kinni ning viskavad siis võtme ukse kõrvale maha. Andsin neile võtme, mehed läksid välja ja lukustasid meid kauplusse. Mõne aja pärast oli kuulda vankrirataste loginat, mis eemaldus Antsla suunas.

KA: Tulin Võrust laadalt, astusin mööda minnes sisse Navi kauplusse, mille valvurina ma tollal töötasin. Valvesse pidin tulema kell 19, tulin poodi 2 tundi varem. Poes olid juhataja (töötas ka müüjana) Torop Paul, tema naine ja mulle tundmatud mees ja naine. Umbes kell 17 läks Torop välja, et ust sulgeda. Kuulsin, kuidas keegi käsutas tal käed üles. Ukse poole pöördudes nägin tema lähedal relvastatud mehi. Sealsamas tõukasid nad juhataja sisse ja sisenesid ka ise. Neid oli 3: Üks pikka kasvu mustas jakis, teised kaks hallis. Pikk automaadiga asus valvama kaupluses olijaid, hallid püstoliga käes asusid poodi röövima.
Meiega rääkisid nad vähe. Enda kohta ütlesid nad, et on „partisanid“. Kui ma ütlesin neile, et mis te, seltsimehed, kõik ära võtate, jätke meile ka midagi, siis üks nendest ütles: Mis seltsimehed me sulle oleme, meil seltsimehi pole, ja andis mulle 2 pudelit likööri, mille panin letile.
Lahkudes võeti kaupluses olnud mees ja naine kaasa. Mulle tundus tookord, et mees ja naine olid röövijatega koos. Koos kaubaga võeti u 20 tuhat ja rohkem. Toropi sõnadest tean, et osa raha jäi tal kuhugi sahtlisse ja seda röövlid üles ei leidnud. Mäletan, et pikal oli suur nina ja piklik nägu. Võtme võtsid metsavennad lahkudes kaasa.

AA: Kaupluses olid kaupmees, tema naine ja veel mitu inimest, nende hulgas 2 ostjat (mees ja naine), kes elavad kuskil Osula kandis. Mina valvasin seina äärde pandud inimesi, seistes automaadiga uksel. Jeeger Valter ja Edgar võtsid algul kaupluse kassast raha ja siis riiulitelt kaupa, mille pakkisid nii, et oleks mugav minema kanda. Mina pakkisin oma seljakotti viina- jm alkoholipudelid. Asetasime kauba vankrisse, mis kuulus kahele ostjale. Need kaks ostjat viisime endaga kaasa. Ülejäänud jäid kauplusse luku taha. Viisime kauba kahe ostja vankris varasema „Soe“ kõrtsini, seal lasime ostjatel minna ja ise võtsime poest saadud asjad kaasa.

1950-1951. a jätkas Valter Jeeger suhtlemist ümbruskonna usaldusväärsete eakaaslastega: Meeta Laurits, Rolaine Laugason, Leida Saarik jt. Ülekuulatavad on hiljem Valter Jeegerit kirjeldanud väga armastusväärse inimesena. Meeta Lauritsaga tegi Valter Jeeger tutvust 1949. a. suvel.

LM: Andsin talle kaasa leiba ja võid ja ta lahkus, öeldes, et varsti tuleb talv ja liikumine läheb raskeks, ja lubas järgmise aasta kevadel läbi astuda. Seejärel tuli ta minu juurde kahel korral kevadel, aprillis ja mais 1950. Iga kord andsin talle süüa ja panin ka teele sööki kaasa. Suvel ja sügisel 1950. a ta mingil põhjusel ei tulnud, aga juba 1951. a aprillikuus külastas ta jälle mind kahel korral. Ta tuli päeval ja oli iga kord mõned tunnid, siis lahkus ega öelnud, kuhu. Viimane kord tuli Valter Jeeger minu tallu pühapäeval, 6. mail 1951. Ta tuli umbes kl 1 päeval ja jäi kuni hilisõhtuni. Seekord ta magas natuke, jälle andsin talle süüa ja ka teemoona kaasa, kui ta õhtul ära läks.

Üks pelgupaik oli Valter Jeegeril Liivamäe talus Hilda (s 1900) ja Rolaine Laugasoni (s 1926) juures, viimane oli ta kooliõde. Talust teisele poole Võhandu jõge, pooleteise kilomeetri kaugusele jäi metsavendade punker Mällipalus. Selles varjasid end kolmekesi Valter Jeeger, Edgar Jeeger ja „Paul“ ehk Johannes Heeska.

LR: Sain postist kirja Võru pitsatiga, saatjaks osutus Valter Jeeger ja ta kasutas hüüdnime Juhan. Ta palus kohtumist sama nädala neljapäeval Sõmerpalu surnuaia juures tee peal. Õhtul kohtusime kokkulepitud kohas ja pärast lühikest vestlust kutsusin ta enda poole. Ta uuris alati, kas Osulas on julgeolekumehi ja kes on arreteeritud. Vastasin talle, et sõdureid pole ja ta võib end vabalt tunda. Venna Edgar Jeegeri ütles ta asuvat Vagula k/n Navi külas. Enda kohta ütles ta, et asub Vaabinas, kuid kelle juures, seda ei öelnud. Tundsin huvi, kes võis röövida (loetamatu nimi) majapidamist Sõmerpalus 1948. a. Valter Jeeger vastas, et nende töö see ei olnud ja ta ei tea kes seda tegi. Küsisin ka, kes neist tappis Sõmerpalu sovhoosi esimehe novembris 1950. a. Valter vastas, et tema ja ta sõbrad olid sel ajal Vaabinas, ainult Edgar Jeeger ei olnud, ja ta ei tea, kes seda tegi. 2 ööpäeva järel varahommikul võttis Valter Jeeger sööki kaasa ja lahkus meie talust. Saatsin teda ja leppisime kokku edaspidise sidepidamise osas.

LM: Esimest korda tuli Ants Aunver koos Valter Jeegeriga 1950. a suvel, nad olid talus lõunast kuni õhtuni ja lahkusid siis, kuhu, ei öelnud. Selle aja sees sõid nad kaks korda, lõunat ja õhtust. Ka 1951 tuli Ants Anver kahel korral koos Valter Jeegeriga, esimest korda veebruaris, teist korda aprillis. Rohkem Aunver minu talus ei käinud. Valter Jeeger külastas alates 1949. a kevadest mu talu korrapäraselt, algul kuu või kauema tagant, alates jaanuarist 1951 umbes iga nädala tagant. Ta ööbis korduvalt minu toas, iga kord tegin talle süüa ja andsin ka sööki kaasa. Aprillis 1951, kui Valter Jeeger minu talu külastas, siis ta rääkis, et varjab end punkris 7 km kaugusel minu talust lõunas, täpset asukohta ma ei tea, kuna ta seda mulle ei selgitanud. Selles punkris pidi varjama 7 metsavenda: Valter Jeeger, Edgar Jeeger, Ants Aunver, Feliks Hõbe ja üks, kelle nime ma ei tea. Punker asub Pätsimäe lähedal Urvaste k/n. Jaanuaris 1951. a Sööde Ella rääkis, et tal on juba villand, et metsavennad talu külastavad, et see on väga ohtlik ja teda võidakse arreteerida. Ta ütles, et punker, kus nad varjavad, asub Pätsimäe talu territooriumil. Kas Valter Jeegeri või Ella Sööde sõnadest tean, et nad varjavad end seal juba mitu aastat. Kas ka Aino Reinumägi end preaegu selles punkris varjab, ma ei tea, kuid talvel varjas ta end seal koos Valter Jeegeriga.

OE (s 1932), märtsis 1951: Kohtasin, täpsemalt nägin Valter Visnapuud (st Valter Jeegerit) viimati kaks nädalat tagasi. Ta sõitis suuskadega meie talu lähedalt mööda. Mul ei olnud temaga mingit juttu kust või kuhu ta läks, ta liikus Urvastest Linnamäe suunas.

LM: 1950 kevadel rääkis Valter Jeeger juhtumist, kus ta koos Artur Tellinguga astus mööda teed Sõmerpalu poole. Neile tuli vastu vanker 2 mehega, üks neist relvastatud. Relvastatud mees tahtis neid nähes tule avada, kuid Jeeger ja Telling märkasid seda ja relva konfiskeerimisel tapsid relvastatud mehe. Teise vankris olija jätsid nad ellu, sest see oli relvitu. Kes see nimeliselt oli, ta ei öelnud. Arvan, et ta ei teadnud seda isegi, aga kuna mehel oli relv, pidi ta olema nõukogude võimuesindaja.

Valter Jeeger rääkis 1950. a Sulbi kaupluse röövist, kuhu sõideti autoga.

Ettekanne: 17. okt 1950 kl 17 pidasid 4 bandiiti Sulbi külas kinni kaupluse juhataja Oja Roberti, kelle nad viisid metsa ja võtsid ähvardusega endale kaupluse võtmed. Kl 19.30 tulid nad koos Ojaga kaupluse juurde, relvitustasid kaupluse valvuri, hävituspataljonlase Kangpuu Paul Gustavi p 1892, sulgesid Oja ja Kangpuu lattu, tungisid kauplusse ja röövisid sealt kaupu 25000 rbl eest, võttes ära ka vahi vintpüssi. Bandiite otsitakse.

Suhted ja sidemed olid metsavendadel Urvaste või Antsla militsionääri Veskega (u 30a), kuni 1948 suveni militsionäärina tegutsenud Mekk Eduardiga (u 23a), Kanepi arsti Aarmaga, Tallinna Gloria restorani kelneri Vare Viidoga, jpt.

Valter Jeeger langes 6.09.1951 Osula lähedal, Antsla julgeolekuosakonna poolt metsateele seatud varitsuses. Andmed selleks saadi agendilt „Andrei“ (Ants Taalfelt), kel oli otse juurdepääs nii Jeegerile kui Aunverile. Langenult võeti ära 2 püstolit lahingpadrunitega, nõukogude armee vorm ohvitseripagunitega, auto peatamise märk ja käärid juhtmete läbilõikamiseks.

Valteri vend Edgar Jeeger langes Julgeoleku käe läbi aasta hiljem, 24.10.1952, olles meelitatud varitsusse kohtumisele naistuttava, agent "Ausus" poolt.

Feliks Hõbe

Feliks Hõbe s 1919, hdn „Jokker" oli pärit Ako talust Kuldres. Oli olnud Omakaitses ja vabatahtlikuna Saksa armees. Kirjeldus: lühikest kasvu, kõhn, tumedapäine.

TR: Minu naise sugulane Hõbe Feliks küsis minult nõu legaliseerumise kohta. Soovitasin tal legaliseeruda. Hõbe Feliksi isa, kes töötas hobulaenutuspunkti juhatajana, ütles, et hobulaenutuspunktis tehti läbiotsimine ja ta poeg varjus. Kus ta asub, ma ei tea. Sügisel 1946 tuli Feliks Hõbe ja palus, et lubaksin tal minu talus varjata. Lubasin, ta oli 2 päeva ja lahkus siis. 1947. a alguses tuli ta jälle, koos Robert Heeska või Kalju Visnapuuga. Seekord ta rääkis, et nad varjavad end punkris Rauskapalus või Piirivarikus ja et neil on toiduga väga raske. Ta tunnistas, et neil tuleb tegeleda vargustega. Suvel 1946 andsin nõusoleku aidata neid toiduga. Leppisime kokku, et jätan talle toidu küüni (holodilnik? ’usse). 3 kuu jooksul sai ta minult kord nädalas toitu. Feliks Hõbe tahtis legaliseeruda ja tahtis saata mind jalgrattal TK-sse, kuid ma keeldusin, sest ma ei tunne seal kedagi. Paari päeva pärast kohtudes polnud ta siiski legaliseeruma läinud, kuna vahepeal talle korraldati haarang, mille eest tal õnnestus varjuda. Järgmisel korral kohtudes ütles ta, et ei legaliseerugi ja liitub hoopis metsavendadega. Juulis 1948 läksin metsa hobuse järele, kui nägin metsaserval Feliks Hõbe. Läksin tema juurde, me ajasime juttu ja ta ütles, et varjab end koos Johannes ja Robert Heeska, Kalju Visnapuu ja Artur Tellinguga ning nad kohtuvad Uhtjärve ääres, kus püüavad kala. Et nad just kavatsesid seal kokku saada.
MA: Tõepoolest, Feliks Hõbe on minu naaber. Bandiit „Jokker“ (F. Hõbe) tuli minu tallu koos „Vanaga“. Ta on lühikeset kasvu, keskmise kehaehitusega, kannab Saksa mundrit. Relvaks on tal sarvega automaat. „Vana“ teatas, et tal on üks hea kohake, kust teda kunagi kätte ei saada, kellegi juures, kes töötab TK-s. Missuguses, ta ei öelnud. Kus „Jokker“ võib varjata, seda ma ei tea.

Mõrvaragent „Jüri“ tappis Feliks Hõbe 17.03.1953 une pealt kirvega. Agent "Jüri" oli Julgeoleku värvatud endine jurist Edgar Henning, Saksa aegne Võru linnapea.

Ajavahemiku 1949-1953 lõpuks olid metsavendade ühised väljaastumised lõppenud. Langenud olid Artur Telling, Kalju Visnapuu, Valter Jeeger, Edgar Jeeger ja Feliks Hõbe. Ants Aunver koos Aino Reinumäega olid asunud valepassiga tööle Harjumaale Kose valda. Võrumaale oma punkrisse Lanna metsas oli jäänud vaid rasket parandamatut haigust põdev Robert Heeska, kes elas oma abikaasa toel. Johannes Heeska oli arreteeritud 26.03.1953. a Salme Sari talus Loosu-Navi külanõukogus ja mõistetud juulis 1953. a 25+5 aastaks Venemaale vangilaagritesse.