Elukäigud 1947-1948

Ants Aunver koos Johannes Heeskaga

Järgnevaks kaheks aastaks, kuni 1948. a. detsembrini, sai Ants Aunveri alaliseks elupaigaks tema onu Jaan Luksepa talu (Mälu-Oti talu) Sangaste vallas Laukülas. 1947. a märtsis asus sinna elama ka Johannes Heeska, alates septembrist 1947 viibis punkris vahel ka Robert Heeska. Ants Aunver oli ehitanud puukuuri puuriida alla punkri kahele inimesele.

Koos Johannes Heeskaga tõid nad sinna kaasa ka relvatagavara: kolm kuulipildujat, 10 vinti, 2 automaati, kolm püstolit, padruneid ja granaate, Utita veski punkrist toodi ära kirjutusmasin Concordia. Kolmele mehele osutus punker kitsaks ja Robert Heeska lahkus punkrisse oma kunagise kodu lähedale Utsalisse.

LJ: Ants Aunver kaevas maa sisse kahe meetri pikkuse, pooleteise meetri laiuse ja paari meetri sügavuse augu ja ehitas sinna punkri 2-3-le inimesele. Seal olid narid, riiul, lauake, raketimürsu kestast tehtud tilluke ahi, mida ta küttis. Punkrit maskeeris puuriit, mille taga oli sissepääs punkrisse.

Vändaga ratast kasutasid mehed sissepääsuluugi avamiseks ja väikse generaatori ringiajamiseks, et raadioakut käivitada.

Sangastes elades peeti sidet Urvaste metsavendade Feliks Hõbe, Artur Tellingu, Kalju Visnapuuga ning Sõmerpalu kandist vendade Valter ja Edgar Jeegeriga. Lisaks suheldi paljude legaalselt elavate inimestega sõprade, tuttavate ja lähedaste näol. Ants Aunver leidis vaimset tuge KL Võrumaa maleva endise juhi Jaan Heljuste usaldusest, kes toetas mehi nõu ja jõuga, vaatamata oma haigusseisundile (insuldijärgsed liikumisraskused). Johannes Heeska lävis lisaks Linnamäe ja Kooraste metsavendadega (Karl Kuus, August Kängsepp jt).

Aastaid kestev tapmisohus elamine, kaaslaste langemine ja arreteerimine sundis tegudele, kuid tekitas ka kramplikke lootusi ja sõi närve. Sõja puhkemise ootuses võeti sihikule riigi raha ja toiduvoorid, jõhkramad punavõimu esindajad ja pealekaebajad.

Täitevkomitee esimehi ja partorge hoiatati talusid kulaklikeks kuulutamast, punased elasid pidevas kättemaksuhirmus.

Linnamäe partorg Plekksepp 16. sept 1948:

Valla Täitevkomitee esimees Sokk Elmar ÜK(b)P liige, septembrikuu algusest saadik ei ole veel kordagi TK olnud. Põhjuseks on see, et Sokk E sai ühe hirmutuskirja seoses uute kulaklike majapidamiste juurde kinnitamisega ja sellest tingituna ei julgenud enam öösi kodus magada. Oli kuulduste järgi Tallinna sõitnud praegu on siiski kodus. Minu kutsetele valla Täitevkomiteesse tulla ei ole reageerinud. Seoses varumisvoliniku brigaadi käitumisega vallas on kulaklikud majapidamised ärevil. Kulak Kallist esitas küsimuse: „Kas nüüd asutakse kulaklike majapidamiste lõplikule likvideerimisele ja kas viiakse kõik Siberisse?“

Julgeoleku täheldatud juhtumeid 1947-1948 piirkonnas Linnamäe-Sõmerpalu-Vaabina-Urvaste-Sangaste

KK: Jaanuari alguses 1947 tuli minu juurde jälle Johannes Heeska ja ütles, et talle on teada, kelle käest, ei tea, et Sõmerpalu sovhoosist viiakse järgmisel päeval suur summa raha. Ta kutsus mind raharöövis osalema.

Raamatupidaja TE:töötades raamatupidamise praktikandina Sõmerpalu sovhoosis, komandeeriti mind Võru riigipanka sovhoosile 1946. a detsembrikuu palkade väljamaksmiseks raha tooma. Saanud selle raha summas 28 277 rbl, sõitsin u kl 2-3 päeval sovhoosi autoga tagasi sovhoosi. U 2 km enne sovhoosi jõudmist peatasid mind viis automaatide ja vintpüssidega relvastatud tundmatut, neist 1 naine. Mõnedel meestel olid maskid, mõned näod olid kaetud mingi musta võidega.
Auto peatanud tundmatud ütlesid minu nime, kuid veidi segaselt, mistõttu ma istusin ega reageerinud. Üks meie sovhoosi inimene nimetas tundmatule mu õige nime. Kõik 5 inimest kogunesid auto juurde ja hakkasid minult küsima, kas ma sain raha. Üks neist võttis mul koti pangast toodud sovhoosi rahaga.
Üks bandiitidest istus kabiini, ülejäänud kasti, ja nad viisid meid Antsla linna suunas. Sõitnud 4 km sovhoosist mööda, kästi kõigil reisijatel kastist väljuda ja paluti siseneda ühte tallu, kus kästi oodata, kuni auto koos juhiga tagasi tuleb. Ise sõitsid nad meie autoga veel edasi. Istunud talus 40-50 min, läksin ma koos ühe teise sovhoositöötajaga sovhoosi, et juhtunust teatada. Sovhoosi lähedal jõudis meile järele ka sovhoosi autojuht. Minu küsimusele, kui kaugele ta bandiidid viis, keeldus autojuht vastamast, öeldes, et vastab ainult uurimisorganitele.

16.04.1947 tapeti Sõmerpalu hävituspataljoni komanör Kõvatu, kes saatis võivoori Sõmerpalu võitööstusest. Osavõtjad Karl Pommer, Aksel Org, Voldemar Haller. Varitseti Sõmerpalu jaama lähedal. Kõvatu püüdis haarata automaati, Aksel Org avas automaadist tule, Kõvatu sai raskelt haavata. Hobused pöörati ümber ja sõideti Vaabina mõisa suunas. Teised küüdimehed jäeti metsa valve alla. Kõvatu,kes oli metsavendadel sihikul juba 1947 talvel, lasti metsasihil maha.

16.04.1947 rööviti Sõmerpalus munade kogumispunkti.

Kella 2 paiku tungis umbes 6-7 relvastatud bandiiti läbi akna, purustades 2 ruutu, Kuldre k/n „Miku“ tallu, mille omanik on Jõõras Hans ja kus asub munade kokkuostupunkt. Bandiidid nõudsid mune ja riigi raha. Kuid munad olid juba ära viidud 12. aprillil ja kohapeal ei olnud rohkem kui 100-150 muna ja 150 rbl raha. Nii vähe mune ja raha nad ei tahtnud. Bandiidid käskisid peremehel hobune ette rakendada, öeldes, et neil on tarvis kusagilt kraami peale panna. Lahkumisel ei lubanud bandiidid ametivõime enne teavitada kui pärast lõunat. Lahkudes käskisid munad ära keeta ja ära süüa ja süü nende peale ajada. Vankri eemaldudes jooksis Jõõras Hans kõrvaltallu RK liikme juurde ja teatas sündmusest, see jooksis ja teatas omakorda miilitsa rajoonivolinikule, kes helistas Antslasse. Antslast tuli autoga abi 4 meest. 8 mehega mindi jälgi ajama. 7 km eemal, Urvaste MTK juures, oli hobune kuuseheki külge kinni seotud, kuid bandiite ei leitud.

02.1947 Veebruari alguses 1947 Karl Kuus, Johannes Heeska, Karl Pommer, Kängsepp ja veel 5 metsavenda viisid Püksi talust uusmaasaaja Piirsonilt ära seemnevilja ja toiduaineid.

5. 04.1947

Käesoleva aasta 5. aprillil pani 9 liikmest koosnev jõuk Võrumaal Linnamäe vallas toime kallaletungi grupile Nõukogude armee Leningradi sõjaväeringkonna sõjaväelastele, kes puhkasid ühe talumehe talus. Bandiidid võtsid tunnimehelt relva, samuti võtsid relvad, mundrid, raha ja dokumendid sõjaväelastelt ning kadusid sõjaväelastele kuuluva autoga, auto oli hiljem jäetud metsa maha.

Sellest rünnakust võtsid osa Karl Pommer, Aksel Org, Valter Tann, Hans Tann, Valter Haller, Karl Speek

1947

Antsla miilits pidas kinni ühe kahtlase dokumentideta isiku, kes jäeti ilma valveta miilitsa osakonda. Taskurelva temalt ära ei võetud. Seesama isik varastas jaoskonnast ühe automaadi lisaks ja läks jooksu, kätte teda pole saadud.

17.05.1947 alampolkovnik Voldemar Jalajase tapmine

Voldemar Jalajas saabus koos oma sugulasega Leningradist Linnamäe valda Männimäe tallu Linda Allpõderi juurde suvitama. Saabumispäeva pärastlõunal läks ta koos majaperenaise viie aastase tütrega metsa vahele patseerima nõukogude mundris, ordenid-medalid rinnas. Kõrgete kuppudega vaenlasega kokku põrganud metsavennad astusid ligi ja kamandasid käed üles. Jalajas tõrkus. Tüdruk jooksis koju tagasi. Kohe kohale kutsutud miilits leidis maha lastud Jalajase aluspesuväel ja paljajalu. Kaasa oli võetud kogu tema sõjaväemunder: sinel, suvine vormirõivas, kroomnahast saapad, kalifeed, kõik dokumendid, ordenid ja medalid.

Kell 20 jõudsid sündmuspaigale RJM Võru maakonnaosakonna ülem kpt Zagrebalov, Võru bandiitide hävitamise pataljoni n ltn Mihhaljov jt, kes kinnitasid, et 400m Männikmäe talust Palu metsa lähedal lebab aluspesus keskealise mehe laip, kuulihaavaga kaelas ja rinnas.

Jalajase ohvitserisinelit olevat hiljem kasutanud Feliks Hõbe. Teise ründajana on mainitud Robert Heeskat, kuid Julgeoleku uurimine seda ei kinnitanud.

Uurimine 1956:

Varem esitatud süüdistuses toodud faktid Heeska Roberti osavõtust terroriaktis alampolkovnik Jalajasele ja kooperatiivideröövi kohta Restus, Antslas ja Vaabinas ei leidnud kinnitust.

28.06.1947 teade Sõmerpalu partorgilt Valuskilt:

28. juunil 1947. a toimus järjekordne küüdimeestega võivoori saatmine raudteejaama, kus voorimeesteks olid Sõmerpalu valla kodanik Piirman August ja Zopp. Relvastatud saatjaks läks kaasa rahvakaitsemees (hävitaja) sm Täht ja valla komsorg August Laskar. Jõudes u 2 km metsavahele, tungisid metsast voorile kallale kolm tundmatut meest ja üks naine. Viimased avasid tule sm Tähe ja sm Laskari pihta, kus Laskar sai raskelt haavata ja suri hiljem Võru haiglas. Sm Tähel õnnestus pääseda, kuigi tundmatud mehed ajasid teda metsa mööda taga. Tundmatud mehed võtsid kaasa mõlemad hobused ühes 500 kg võiga ja viisid Linnamäe ja Sõmerpalu valla piirile Tinnipalu metsa, kust samal päeval leiti üles hobune ja 3 kg võid oli maas. Röövlid on selgumata ja ka tabamata. Valla miilitsa rajooni volinik sm Kütt käib talusid mööda ilma mingisugust ülesannet omamata pressib välja väevõimuga viina ja on ette tulnud isegi vargusi rajooni miilitsavoliniku palvel.

16.08.1947 Muruojade surm

1947. a suvel kohtus Ants Aunver üle pika aja Laukülas oma emaga. Murejutuks oli emale peale sunnitud ühiselu uusmaasaajatest perekond Muruojaga (enne eestistamist Höde(man)). Uusmaasaajatena olid nad sättinud end Ants Aunveri tallu elama juba 1941. a, ent olid Saksa ajal sunnitud naasma oma endisesse elukohta. 1944. a asutas 6 liikmeline pere end taas Aunveri koju elama, vaatamata pererahva vastuseisule. 1945. a alates oli Ants Aunver teadlik, et Muruojad teevad riigivõimule pealekaebusi tema ema kohta.

Aunveri tallu kolinud uusmaasaaja tütar Vilma Prääts (s. Luispuu) 1947. a:

Suhted meie ja Aunvere pere vahel olid halvad, kahel korral röövisid meid bandiidid ja ütlesid, et kui nad tulevad ka kolmandal korral ja me oleme ikka veel siin, siis meil läheb halvasti. Varem kuulus see talu Aunver Lottale (60-65a). Koos temaga elab tütar Puussaar Aliide 30-35a koos 14 a pojaga, kes õpib Linnamäe koolis 6. klassis. Puussaare mehe arreteeris nõukogude võim 1944. a isamaareeturina. Teine tütar Püvi Erna 40a läks illegaaliks 1945. a, varsti pärast seda, kui bandiidid meie talu röövisid. Kus ta end varjab, ma ei tea. Ma kahtlustan, et ta võib end varjata oma õe Parts Helmi juures Urvaste vallas Kuldre lähedal, sest just sinna viib sageli toiduaineid Parts Helmi mees Parts Karl, u 50a. Parts aitab sageli Aunver Lottat majapidamistöödel ja viib endale tema juurest suurtes kogustes igasuguseid toiduaineid. Oletan, et Püvi Erna varjab end Parts Helmi juurest sellepärast, et tema 6 a poeg Urmas on Partside talus. Püvi Erna mehe Püvi Augusti (35a) arreteeris nõukogude võim isamaareeturina 1945. a.

HJ: Varjamise ajal rääkis AA mulle korduvalt, et need uusmaasaajad, kes elavad tema kodutalus, käituvad väga halvasti tema ema ja õega. Aunver rääkis mulle ka seda, et need uusmaasaajad tegelevad seal vargusega.

Rahva seas liikusid jutud uusmaasaajate teismelise poja Leo Luispuu avalikust vaenust Aunveri lesestunud ema vastu.

Alfred Käärmanni raamatus „Surmavaenlase vastu“ on toodud: „Tallu asus elama uusmaasaaja kommunisti perekond, kes valvas, et metsas varjav poeg ei saaks oma ema külastada. Endise taluperenaise elu tehti võimalikult kibedaks, tal ei lastud köögis süüa teha, kaheteistaastane poiss saadeti maja katusele, kuhu ta lõhkus augu just perenaise elutoa kohale, et vesi "kulakule kaela jookseks". Sel ajal ässitati kulakute vastu ja lubatud olid igasugused teod. Palju aastaid hiljem on üks praegu Antslas elav mees rääkinud järgmist: "Meid saadeti võõrasse kanti metsatööle. Lõunastama läksime ühe suure talu kööki, kus üks vanainimene küdeva ahju suul endale mingit toitu soojendas. Kööki tuli poisike ja kohe algas selle vana naise nutt ja halamine: "See poiss lõi mu söögi ümber tuha sisse. . . " Rabasime poisil kraest ja pärisime: "Miks sa, põrguline, nii teed? " Poiss õigustas end: "Vanamutt on kulak." Alles siis saime teada, kuhu oleme juhtunud.“

Lotta Aunver kurtis pojaga kokkusaamisel, et Muruojade juurde käisid tihti nõukogude sõjaväelased. Muruojad võtsid temalt toiduaineid algul „laenuks“, kuid siis jätsid maksmata. Lõpuks hakkasid varastama. Lotta Aunver rääkis pojale Muruoja tehtud pealekaebusest TK-sse. Kaebusega seoses peksti ema Julgeolekus.

Sellise sünge teadmisega tegi Ants Aunver Johannes Heeskale ettepaneku minna ja teha Muruojale relva ähvardusel karm hoiatus ülekohtu lõpetamiseks ja ema rahule jätmiseks.

Järgmisel õhtupoolikul suundusid mehed Laukülast 22 km kaugusele Ants Aunveri kodutallu. Talule lähenesid nad õhtupimeduses. Umbes 150 m enne pärale jõudmist kohtasid nad teel tundmatut noormeest, kellel oli kotiga õlale visatud u 15 kg rukist. Ants Aunver tegi noorukiga juttu, küsis, kes ta on, kust pärit, kuhu ja milleks läheb. Nooruk vastas, et on Ida Muruoja poeg ja viib sõbra juurde vilja puskari ajamiseks. Küsimise peale, kust ta vilja sai, osutas nooruk, et võttis vilja Aunveri ema aidast. Lisades, et vanaperenaine segab nende peret elamast. Pimedas raevuhoos tõmbas Aunver noorukilt pükstelt nööri ja kägistas ta sellega kohapeal surnuks, nööriotsa kinnitas teest eemale jääva madala männioksa külge (surnu leiti istuvas asendis, põlvist kõverdatud jalad vabalt maani ulatumas, talust 300m metsatukas). Kõik toimus hetkega ja vastupanu nooruk osutada ei jõudnudki.

Mehed suundusid edasi sauna juurde, kus eesruumis kuulsid hääli. Nad käskisid Muruoja naisel saunast välja tulla, et rääkida. See ei tulnud. Aunver jättis Heeska Muruoja naisega arveid õiendama ja ise läks tare juurde. Tuppa astudes nägi Ants Aunver Juhan Muruojat riietes sängi peal istumas. Toas põles lamp ja oli valge. Ta läks otse Muruoja juurde ja süüdistas teda ülekohtus. Ta ütles, et Muruoja varastab tema ema tagant ja kaebab võimudele tema ema peale. Muruoja ei eitanud ja tunnistas, et kahetseb Aunveri ema peale kaebamist. Aunver tulistas püstolist kaks lasku Muruojale otsaette. Majast välja astunud, seisatas ta pikalt oma koduõuel.

Johannes Heeska tegutses samal ajal sauna juures.

PV: Olime kõik riides ja sauna eeskojas põles latern. Sauna uks avanes ja lävele ilmus mees. Tema nägu ma pimeduse tõttu ei näinud. Mees ei sisenenud, vaid küsis, kas perenaine on siin. Ema ehmus ja vaikis. Seepärast ütlesin mina, et perenaine on minu kõrval, osutades emale. Mees teatas, et on miilitsast ja palus emal saunast välja tulla, et teda küsitleda. Ma vastasin, et miilits küsitleb päeval ja mu ema ei tule kuhugi. Kõigi nende küsimuste ja nõudmiste ajal mu ema ei lausunud mitte midagi. Seepeale väljus mees saunalävelt pimedusse. Mõne minuti jooksul polnud teda näha. Siis ilmus ta uuesti lävele ja tulistas mitu korda saunalakke. Ta astus sauna eesruumi, haaras emast ja lükkas ta enda ees välja. Tema järel hüppasin ka mina saunast välja, jooksin eemale ja peitsin end põõsastesse. Kuhu mees mu ema viis, ma ei näinud. Samal hetkel, kui ma põõsasse hüppasin, kuulsin sauna taga kaht lasku.

Sauna eesruumist välja põgenenud ning põõsasse varjunud Muruojade tütar (18a) ja pojad (4 ja 7a) hiilisid hilisöösel tagasi Aunveri kodutallu, maja teise korruse hõivanud kommunisti poole.

Aunver ja Heeska pöördusid tagasi oma maa-alusesse elukohta, puuriida alla elamiseks kohendatud hauda suurusega poolteist korda kaks meetrit. Koht oli neile peavarjuks olnud juba üle aasta. Ants Aunveri abikaasa kandis Otepääl Kassirattal oma ristiema juures elades nende esimest last, ilma väljavaateta ühisele elule ja kodule.

Ükski küsitletud tunnistajatest ei olnud kuulnud Ants Aunveri suust eelnevalt kordagi tapmisähvardust Muruojade suunas. Emaga kohtudes oli Ants Aunver tunnistaja sõnul andnud talle nõu püüda hoiduda tülist. Samas siiski pidada vastu kodust lõplikult lahkumata.

AA: Väikesi (lapsi) ma ei puutunud, nemad polnud mulle midagi kurja teinud. Teistele tegin seda, mida nemad järjekindlalt püüdsid teha mulle. Johannes Heeska ütles, et ta poleks seda naist tapnud, kui see poleks sundinud oma lapsi vargile.

Ametlikult nimetas võim teo „terroriaktiks klassivihast tuleneva kättemaksu eesmärgil“. Aimub pigem pikalt kestnud ränga ülekohtu talumisest vallandunud afektiseisund, mil inimene võib toimida äkilise impulsi ajel, kuid mälukaotuseta.

Eeltoodu on tunnistajate väheste ütluste põhjal kujundatud ametlik sündmuste käik.

Selles on kahtlusi tekitavaid asjaolusid. Lisaks on vastukäivad paljud tunnistused ja ülestunnistused.

• Sõjaväelaste tehtud tapmisähvardus kaks nädalat varem.

PV: Punaarmee võitlejad käisid kahel korral sel aastal meie talus ja nõudsid süüa kõigilt meie talu elanikelt, sealhulgas ka meilt, kuid keegi meist neile süüa ei andnud. See oli sõdurite grupp eesotsas ohvitseriga, kes praegusel hetkel töötavad metsa väljaveol Kurenurme metsast Antsla jaama. Grupp sõdureid koos ohvitseriga, 5-6 inimest, sõitsid veoautoga meie tallu ja nõudsid, et neid toidetaks. Me keegi ei andnud, ütlesime, et meil ei ole toitu. Lahkudes ähvardas üks sõdur, et järgmisel korral nad tulevad ja tapavad meid kõiki maha selle eest, et me neid ei toitnud. Selle peale Värton Kalju istus rattale ja kirjutas autole järele sõites nende auto numbri üles. Järgmisel päeval mu isa teatas sellest k/n esimehele Luik Elfriedele. See oli 25. või 29. juulil 1947. a. Kahe–kolme päeva möödudes tulid jälle hobusega kaks sõdurit meie tallu ja nõudsid süüa, sel korral me ei keeldunud. Neid sõdureid toitis Aunver Lotte. Sõdurid rääkisid midagi minu isaga, jutu sisu ma ei tea. Sõdurid sõid Aunver Lotte juures ja sõitsid tagasi oma sõduritegrupi juurde, kus nad ka praegu metsa väljaveol töötavad. Nii esimesel kui teisel korral rääkisid sõdurid meie talus puhast vene keelt.

• Üks tapjatest rääkis pealtnägija PV tunnistuse järgi vene keelt, mida Aunver ega Heeska ei osanud.

Üks pikk Saksa mundris Saksa nööpidega mõlemal hõlmal, teine keskmist kasvu. Kuulsin kahte lasku. Sauna lähedal seisis teine relvastatud mees, kes ütles vene keeles: “товарищ, скорей, скорей!“

• Uurimisse on lisatud valetunnistused sihiga kinnitada tapjaks Aunver.

Muruoja tütre PV risti vastu käivad ütlused 1947. a vs 1953. a vs 1956. a. Algne ütlus:

Talus olnud meestest ma kedagi ära ei tundnud. Olen näinud Ants Aunverit ühel korral, 1938. a tema õe Erna pulmas. Olin siis 9 aastane. Sellest ajast pole teda näinud ja nägupidi ära ei tunneks

muutub 1953. a kinnituseks, et ta tundis Muruoja naise tapjas ära Ants Aunveri:

Terroriakti sooritamise ajal ööl vastu 17 aug 1947 nägin ma ainult kaht bandiiti. Ühe neist tundsin ma ära – see oli meie talu varasema perenaise Aunver Lotte poeg Aunver Ants. Mina teadsin Aunver Antsu juba siis kui ta elas legaalselt. Bandiidis, kes tungis sauna ja tappis mu ema, tundsin ma ära Aunver Antsu. Varem ma ei rääkinud sellest, sest mind kuulati üle 17. ja 18. augustil 1947. a meie talus ja ma kartsin, et minu tunnistusi kuuleb Aunver Antsu ema. Teist bandiiti nägin ainult eemalt pimedas ja ära tunda ma teda ei suudaks, märkasin ainult, et ta oli pikka kasvu.

ja 1956. a eelmise eituseks:

K: 5. mail 1953 te andsite tunnistuse, et üks neist oli Aunver Ants, miks te praegu nii ei räägi? PV: Sellisel juhul on minu tunnistusse sattunud viga. Oma ema tapjat ma ära ei tundnud ja ei osutanud, et see oli Aunvere Ants. Aunver Antsu nägin üldse ainult üks kord, see juhtus Saksa okupatsiooni ajal Eesti NSV-s. Ma ei rääkinud 5. mail 1953, et tal oli automaat. Mulle tundus, et tal olid käed taskus; 1956 PV: K: Kas mitte Heeska Robert ei olnud üks, kes teie ema tappis? V: Seda ma ei tea. Ma ei vaadanud tapjat.

• Uurimisse on hiljem lisatud Leo Luispuu (võltsitud?) surmatõend.
Algne sündmuskoha tõend 1947:

Välisel vaatlusel puuduvad laibal tulirelva või noahaavad, samuti nahakriimustused. Kohtu-meditsiini eksperdi puudumisel ja laiba tugeva lagunemise tõttu anti Luispuu Leonhardi laip ilma kohtu-meditsiini eksperdi läbivaatuseta sugulastele matmiseks.

1953. a uurimisse on lisatud kohtuarsti koostatud surmatõend nr 37 kuulihaavadest surnu rinnas ja Muruojade tütre PV ütlus:

Pärast arst ka vaatas ja lahkas ning leidis, et vennal olid sõrme luud puruks murtud.

Kohtu-meditsiinilist lahkamist Luispuule ju üldse ei toimetatud laiba seisukorra tõttu, väline ülevaatus ei tuvastanud surnul mingeid tulistamishaavu, luumurde ega sõrmevigastusi. 1958. a muutub ka PV tunnistus kohtus taas esialgseks:

Mu vend oli poodud. Mitte mingeid haavu ega teisi vigastusi Luispuu Leo laibal ma ei näinud.

• Kott kui asitõend leiti tunnistuses nimetatud sündmuskohast pool kilomeetrit teises suunas. Laiba leiukoht jääb sealt tervelt 800m kaugusele, mitte pole "sealsamas kõrval", nagu tunnistuses. Vastolud on ka vastuses, kas sündmuskohalt lahkuti koos või eraldi.

Vahemaa Keema-Mihkli talu ja avastatud laiba vahel (talust põhjas) oli 300 m. Kott, millega ta, so Luispuu, rukist kandis, leiti Linnamäe miilitsaosakonna voliniku sm Orti poolt Muruoja tapmise järgsel päeval põõsastes Rehkli talu poole suunduval teel, u 500m Keema-Mihkli talust, so laiba asukoha suunast risti vastassuunas.

• Teist kahest tapjast ei suutnud või tahtnud Julgeolek välja selgitada. Vendadele Heeskatele selles juhtumis süüdistust ei esitatud. Johannes Heeska põrgatas süüdistuse Robert Heeskale, see omakorda Aunverile. Ainsale tunnistajale Vilma Präätsile on omistatud 1953. a ütlus, nagu oleks ta Saksa sinelit kandnud Muruoja naise tapjas ära tundnud Aunveri, kuigi Aunver pidi samal ajal olema majas. Saksa sinelit pole ei Aunver ega Heeska kumbki teadaolevalt enne ega pärast kandnud.

Juhin tähelepanu, et Heeska Johannese vastutusele võtmiseks Muruojade tapmises on materjali ebapiisavalt ja arvestades asjaolu, et Heeska on juba süüdi mõistetud 25 a TPL(töö- ja paranduslaagrisse), teen ettepaneku Heeska Johannest Peetri p selles asjas vastutusele mitte võtta.

• Muruojade tapmine tekitas kohalike seas tugevat vastukaja. Selles valguses torkab silma, et käsk pidada 1958. a Aunveri, ühe lihtsa talupidaja üle avalik kohtuprotsess koos avaldamisega (ehk mustamisega) vabariiklikus trükis tuli Moskvast, NLiidu KGB 4. valitsuse ülemalt Pitovranovilt.

24.09.1947 või võtmine Uue-Antsla võitehase autolt

Võivedamisest sai teada Feliks Hõbe. Koos Johannes Heeskaga tegid nad Ants Aunverile ettepaneku röövida autot, mis vedas võid Uue-Antslast Antslasse. Johannes Heeska leppis kokku ka Kalju Visnapuu ja Robert Heeskaga, kes varjasid end Piirivariku metsas. Koguneti kindlaksmääratud kohas Uue-Antsla võitehase lähedases küünis, kust jälgiti kauba peale laadimist. Metsavennad läksid teele ja jäid ootama masinat kohas, kust nägid auto väljasõitu võitehasest. Tõusul, kui auto vähendas kiirust, signaliseerisid nad taskulampidega, astusid tee peale ja tõstsid käed üles. Selle märguande peale auto peatus. Peale juhi oli autokastis ka reisijaid. Feliks Hõbe istus juhi asemele, tema kõrvale istus juht ning kabiini istus ka Aunver. Vennad Heeskad ja Kalju Visnapuu läksid kasti. Hõbe lasi juhil sõita teed pidi edasi. Osa kastidest laaditi maha Hinurimäel. Sellest kohast polnud palju maad punkrini, kus varjasid Visnapuu, Hõbe ja Robert Heeska. Autos olnud inimesed lukustati tallu ja kästi kahe tunni vältel mitte väljuda. Metsavennad hakkasid edasi sõitma, kuid Hõbel automootor ei käivitunud. Toodi kohale autojuht, kes aitas mootori käivitada, ja viidi siis uuesti sauna kinni. Enne Urvaste kirikut peatas Hõbe jälle auto ja 10-15 võikasti laaditi maha. Visnapuu jäi mahalaotud võikastide juurde, Aunver koos vendade Heeskade ja Feliks Hõbega sõitsid edasi. Umbes poolteist km Urvaste kirikust Otepää poole (Koigu orus) laadisid metsavennad maha ka viimased 13-15 võikasti. Aunver koos vendade Heeskadega jäid võikastide juurde, Feliks Hõbe sõitis autoga edasi Otepää poole, et suunata see röövimiskohast eemale. Mehed viisid kastid 75-100m eemale ja peitsid kraavi. Ühe kasti võtsid nad kaasa Jaan Luksepa tallu, kuhu oli sealt u 9 km. Mõne päeva pärast tõid nad hobusega ära ka ülejäänud kastid. Võid säilitati maasse kaevatud koopas ja seda kasutati söögiks. Osa võist müüdi turbatöölistele maha.

PE: Vend Ants tuli minu juurde ja ma andsin talle nõusoleku vajadusel sõita hobusega kohale. Umbes 3 päeva hiljem tuli vend ja ütles, et kavatsetud võiauto rööv on toime pandud ja või on vaja ära viia. Sõitsin koos vennaga Urvaste kiriku juurde, kus ta laadis või peale. Selleks ajaks oli juba täis laaditud Uhtjärv Ennu vanker. Lisaks olid seal veel 2 vankrit, kuid kes need olid, seda ei olnud pimeduse tõttu näha. Salga liikmeid oli 6-7, kedagi peale venna ja Johannes Heeska ma ei tundnud. Võid oli 10 kasti. Peitsin selle jõe äärde maa sisse. Teene osutamise eest sain poolteist kasti võid.

LA: Kord 1947. a sept saatsime autokoormatäie võid õhtusele rongile. Auto pidi pärast või mahalaadimist jaamas sõitma klubi juurde, kus näidati kinofilmi. Seda võikoormaga autot saatis 5 inimest. Öösel kl 3 sain teada,e t bandiidid olid auto kinni pidanud ja kogu või endale võtnud. Autot rünnati u 300-400m kaugusel võitehasest. Võid võeti 34 kasti, 25,4 kg igas kastis, lisaks 100 kg kohupiima. Kas edaspidi veel rööve toime pandi, ma ei tea, sest nende 3 röövi järel mind eemaldati töölt ja viibisin uurimise all. Töötasin Uue-Antsla võitehase direktorina kuni 10. okt 1947, siis mind arreteeriti. Jah, mind arreteeriti mitte võitehase, vaid teiste üleastumiste pärast, 1953. a vabanesin. Jah, võitehast röövisid ka nõukogude armee vormis inimesed, ühel neist olid staršina pagunid.

15.10.1947 lammaste võtmine uusmaasaajalt Karl Aerilt
Kapsaste kõrvale oli vaja liha. Ühele lammastest pandi oherd kaela, ülejäänud 3 kõndisid ise järele. Lambad tehti lihaks ja soolati sisse. Kahju 300 rbl

10.1947 rööviti Antslas piiritusetehast

10.1947 Sangaste TK rahandusinspektorilt Luhselt võeti 57 000 rbl riigi raha

Teate raha liikumise ajast ja kohast said metsavennad TK-s töötava Salme Puusepa vennalt, kes metsavendadele süüa tõi. Robert ja Johannes Heeska koos Ants Aunveriga läksid ootele ja tunni aja möödudes nägid nad inimesi lähenemas. Nägupidi nad rahandusinspektorit ei tundnud. Oktoobri viimastel päevadel, vastu rahareformi, oli Valga maksuinspektori abi Raimond Luhse korjanud Sangaste talupidajatelt makse kokku üle 50 000 rbl. Õhtul suundus ta oma tädi Ljuda Mölderi saatel Sangaste TK-st koju. TK lähedal möödus neist üks väliste tundemärkide järgi purjus mees. Lähedal asuvast küünist jooksid ligi kaks meest, kes suunasid neile oma automaadid . "Purjus" mees pöördus samuti joostes tagasi, sihtides neid püstolist. Naine hakkas ehmatusest karjuma. Röövijad, sulgenud tal peopesaga suu, näitasid, et tuleb olla vait ja koos liiguti teelt 200-300 m kõrvale põllul asunud heinakuhja juurde. Dokumentide kontrollimise järel võtsid metsavennad Luhselt ära sumadani rahaga ja nõudsid ka eelmisel päeval kogutud makse. Luhse lausus, et andis selle raha sidejaoskonda üle. Mehed käskisid viia end sidejaoskonna juurde. Üks meestest (Johannes Heeska) koos sumadanitäie rahaga lahkus, ülejäänud 2 saatsid Luhset sidejaoskonnani. Ühest talust möödudes pärisid mehed, kes seal elab. Luhse vastas, et uusmaasaaja Vassili Bažennov. Mehed koputasid aknale ja palusid ukse avada. Nad ütlesid end olevat hävituspataljonlased ja teatasid Bažennovile, et neil on vaja kinnipeetuid hoiule paigutada. Bažennov keeldus ust avamast. Üks meestest purustas akna ja Bažennov virutas kirvega läbi akna vastu. Mees haaras kirvevarrest kinni, väänates seda enda poole, taganes siis sammu ja tulistas püstolist aknasse. Luhse ja Mölder suleti küüni. Lahkumisel andsid mehed Bažennovile käsu, et see valvaks kinnipanduid ja neid küünist välja ei laseks. 15 min hiljem lahkusid kinnipandud küünist.

7.01.1948 Uue-Antsla võivoori üle võtmine. Neeve surm

Johannes Heeska tõi teate, et et Uue-Antsla võitehase võid veetakse Antsla jaama saanidega, kuna lumeolud ei võimalda autot kasutada. Ants Aunver, Johannes ja Robert Heeska ning Kalju Visnapuu leppisid kokku võivoori üle võtmises.

AA: Heeska Johannes jt teadsid või liikumise teekonda ja me otsustasime võid võtta. Meie nimetasime seda „võtmiseks“, mitte „röövimiseks“.

Hommikul alustasid metsavennad saaniga sõitu Uue-Antsla suunas. Umbes 3 km enne Uue-Antslat kohtusid nad kolmest saanist koosneva vooriga, mis vedas võid ja juustu. Voori saatis relvastatud valve. Esimeses saanis oli hävitaja ja varasem Kuldre k/n esimees Johannes Neeve vintpüssiga, teises Eduard Taal oma pojaga ja viimases Hugo Urb ja hävitaja Hans Tali automaadiga. Sõidul Uue-Antslast Vana-Antslasse tulistas ebakaine Neeve korduvalt õhku ja kui teistelt seepeale noomida sai, andis ta hobusele piitsa ja kihutas teistest ette. Teel Antslasse tuli hobuseid mäkke ajades kõndida saani kõrval. Orus, kust tee keerab Kraavile, sõitis neile Kraavi teed pidi vastu üksik saan nelja mehega. Teederistil kohakuti jõudes hüppasid mehed voorile ligi, peatasid selle ja käsutasid käed üles. Johannes Heeska üritas haarata Neevelt püssi, kuid see tulistas 2-3 sammu kõrvale astudes Aunverit, teda tabamata. Ehkki Aunver ütles: "Ära tulista!", tegi ta teisegi lasu Ants Aunveri sihis, kes samal ajal hobuse varju hoides liikus hobuse pea suunas. Kolmanda Aunverile sihitud lasuga tabas Neeve oma hobust lõualuusse.
Hetkel kui Neeve vintpüssi ümber laadis, astus Ants Aunver hobuse varjust välja ja tulistas 4 meetri pealt kahe lasuga Neeve surnuks. Laskudest kukkus Neeve oma vintpüssiga ette, Aunver tõstis ta püssi üles, haaras hobusel valjastest ja juhtis kõrvalteele. Samal ajal silmas ta hävitajaid Hans Tali ja Arvo Taali jooksmas üle lageda põllu. Üks metsavendadest püüdis Arvo Taali kinni ja tõi ta tema isa palvel voori juurde tagasi. Hans Talil õnnestus ära joosta. Hans Tali tunnistas 1958. a: Ma olin siis veel noor, hakkas hirm ja jooksin ära.

Surnud Neeve jäeti tee serva lumele, saanid juhiti Kraavi külateed mööda Kriibi Anni taluni, kuhu voori saatjad pandi sauna kinni. Neil kästi püsida põrandal ja mitte väljuda. Kui ümbrus jäi vaikseks, püsisid inimesed saunas veel umbes tunni, seejärel üritasid ust avada. Sauna kõrval konutas haavatud hobune. Metsavennad olid lahkunud kogu või ja juustuga Kraavi küla suunas, kus asusid Visnapuu jt metsavendade vanad punkrid. Või viidi Piirivarikusse punkrite juurde, oma osa viis Ants Aunver Jaan Luksepa poole punkrisse. Teised hobused leiti üles alles järgmisel päeval, u 15 km kaugusel Kriibi talust. Ära võeti 765 kg koorevõid ja 360 kg juustu.

UH tunnistus kohtus:

Tulistamist alustas Neeve ise. Ta tegi ühe lasu, seejärel üks mees liikus hobuse nina juurde ja ütles, et ära tulista. Kuulsin seejärel veel kaht lasku ja nägin, et Neeve oli tapetud.

Neeve oli ebakaines olekus, st juba võitööstuse õuel hakkas ta vareseid tulistama, me keelasime. Teel jaama hakkas ta jälle tulistama. Kuna tee oli halb, siis voori ees sõitis Tali oma poja Arvoga, neil oli parem hobune, mina sõitsin viimasena. Esimeses saanis sõitis ka Neeve. Vana-Antslast läbi sõites liginesime mäele, kohtasime üht naist kes tuli meile vastu kooperatiivi lähedal, seejärel sõitis üks saan vastu. Kohakuti jõudes hüppas sealt välja algul üks, siis veel 2 inimest punastes kasukates, Neeve tulistas üht väljahüppajat. Need hakkasid hüüdma, et ta ei tulistaks, kuid Neeve tulistas veel kord. Siis tuli vastulask sellelt, kes püüdis minna Neeve hobusest teiselt poolt ringi ja kohe Neeve ka kukkus. Kui Neeve kukkus, tulistas teda seesama mees veel üks kord. See oli pikka kasvu mees, teine neist tuli Taali vankri juurde, Taal tõstis käed üles ja palus mitte tulistada. Samal ajal Tali Hans hüppas maha ja pistis metsa jooksu. Mehed jooksid järgi, kuid arvatavasti veendusid, et pole mõtet. Üks neist hüüdis, et et pidage see naine kinni, kes teed pidi läheb ja peagi toodi ka naine voori juurde. Nad käskisid endale järgneda, öeldes, et kui me ei kuula, läheb meil kõigil pahasti. Nende käsul sõitsime Antsla suunas. Kriibi Anne maja juures pandi meid kõiki sinna sauna kinni.

Teekäija PM:

Nähtavus ei olnud hea, tuiskas ja hakkas hämarduma. Mul oli külm ja kõndisin üsna kiiresti, vaatasin vahel tagasi, et ega mõnda saani ei tule. Nägin, et tuli üks saan ja et väga kiiresti sõidavad. Ma veel imestasin, et nii kiiresti sõidavad, nagu polekski oma hobune, et pole hobusest kahju. Vahe minu ja saani vahel vähenes ja kui ma keerasin külavaheteelt maanteele, siis sõitis minust mööda voor. Varsti pärast voori möödumist kuulsin lasku. Pöördusin vaatama ja nägin, et voor seisis, inimesed ülestõstetud kätega seisid saanide kõrval ja üks mees põgenes parajasti metsa. Ehmusin ja pistsin samuti teed mööda jooksu, kuulsin selja taga müdinat ja pöörasin ümber ning nägin saani lähenevat. Läksin teeserva, saan pidas kinni. Mees saanis ütles, et istu peale, ma viin ära. Ma keeldusin. Ta võttis püstoli välja ja ütles: „Istu saani.“ Kartsin, et ta tulistab mind ja istusin. Ta viis mu voori juurde. Jah, ma palusin seda, kes mu kinni pidas, et ta laseks mul koju minna, mul rinnalaps kodus ja mul oli külm. Vabaks ta mind ei lasknud, kuid ütles, et viib mu sooja kohta ja pakkus mulle isegi veini.
1,5 t pärast avasin sauna ukse, läksime Kriibi Anna poole, see pani hobuse ette ja sõitis 2km Antsla k/n, kust varsti tuli kohale 3 vankritäit rahvakaitse võitlejaid ja operatiivpunkti töötajad, kes hakkasid jälgipidi lahkunud bandiiite taga ajama. 50-100m kaugusel Kriibi Anne talust leiti lõuast haavatud Neeve Johannese hobune. Kriibi Anne talu kähedalt leiti 15 kasti võid ja juustu, jälitamistulemustest ma ei tea. Põgeneva Tali Antsu suunas bandiidid tuld ei avanud.

26.06.1948 Sangaste partorgi Jaan Talviku surm

Talunike kolhoosi sundimiseks tõstis nõukogude võim 1948. aastaks paljude talude riigimaksud võimatult kõrgeks (kulakumaks), talud laostusid. Kommunistid nõudsid talunikelt ähvardustega niigi kõrgete normide ületamist. Täitevkomitee esimehed koostasid parteikomitee nõudel „kulakute“ ja "Saksa käsilaste" nimekirju, milles talupidajad nägid ettevalmistust küüditamiseks ja kolhoosidesse ajamiseks. Nälja eest Eestisse voorivad Pihkva ja Novgorodimaa sisserändajad rääkisid näljast Venemaa kolhoosides. Linnamäe valla partorg:

Üldiselt võib ütelda, et talupidajad suhtuvad väga passiivselt kollektiivsete majapidamiste loomisse ning paistavad nagu tunnevad mingit põlgtust ning hirmu kollektiivsete majapidamiste vastu. Nagu mulle selgus juteldes talupidajatega on selle põhjus just väljastpoolt ENSV sisserännanud Pihkva ja Novgorodi oblasti elanikkude hirmujutud kolhooside viletsuse kohta. Põhjuse võib leida selles, et mõisa endises härrastemajas elab 6-7 perekonda sisserännanuid väljastpoolt ENSV piire ja levitatakse kohalike elanike hulgas kollektiivsete majapidamiste loomise vastaseid jutte. Soovitav oleks neid eemaldada siit piirkonnast, et nad ei puutuks kokku kohaliku elanikkonnaga.

Üks Sangaste kohalike talupidajate kurnajatest ja ähvardajatest oli partorg Talvik.

Kuulsime, et Talvik ja Sirel kasutavad erinevaid sunnivahendeid nende talupidajate vastu, kes ei taha kolhoosi astuda. Lisaks kuulsime, et Talvik ja Sirel sunnivad talupidajaid võtma endale kohustust ületada riigile antavat viljanormi ning et Talvik on koostanud musta nimekirja inimestest, kes õigeaegselt viljanormi üle ei andnud, samuti nõukogude võimu vastastest.

LJ: Talvik jälitas metsavendi, kes varjasid end nõukogude võimu eest.

Ants Aunver ja Robert Heeska otsustasid sunnimeetmete leevendamise saavutamiseks anda talle õpetust. Nad uurisid välja, et partorg Talvik läheb koosolekule kohustusliku viljanormi ületamist nõudma ja tema tagasitee viib läbi Kakulaane.

Koosoleku lõppedes sõitsid partorg Jaan Talvik ja TK esimees Arnold Sirel Tagula külavoliniku Aigru majja sööma ja viina võtma. Hilja õhtuvalges hakkasid Talvik ja Sirel sõitma kodu poole. Kakulaane küla piiril enne metsa jõudmist nägid nad ees samas suunas sammumas kaht meest, üks neist Punaarmee ohvitseri mundri ja pagunitega. Sirel lausus Talvikule, et mehed on kahtlased. Talvik küsis, et miks kahtlased, mundris mehed ju. Hobuse lähenedes lahknesid teelkäijad teine teisele poole teepervele ja jätkasid kõndimist. Kohakuti jõudes astusid mehed hobuse juurde. Aunver küsis küüti ja uuris, kellega tegemist on. Sirel hüppas ohtu aimates vankrilt maha. Talvik vastas, et nad on partorg Talvik ja TK esimees Sirel. Sel hetkel märkas Ants Aunver, kuidas Talvik tõmbas riiete alt välja revolvrit Nagaan. Aunver, kes oli hoidnud paremat kätt hõlma all oma püstolil, tulistas Talvikut ennetavalt. Sirel nägi Aunverit hõlma alt püstolit tõmbamas ja pistis vastassuunas jooksu, keerates metsa. Robert Heeska tormas talle järele, teda jooksu pealt püstolist tulistades. Sirel sai haavata jalga ja käsivarde ning kukkus, veeretades end eemale põõsaste alla. Heeska jooksis kohast mööda, otsis mõni minut ja pöördus leidmata tagasi. Põõsas lamades kuulis Sirel tee pealt veel kaht kasku. Talle jäi meelde, et mehed rääkisid eesti kirjakeelt (mitte võru murret) ja jätsid linnainimese mulje.

VE: Kõosaare talust mööda sõites seisis õues talu peremees Karl Aigro. Partorg Talvik Jaan küsis viimaselt, mis teeb. Tema, so Aigro, vastas et hakkab õhtust sööma. Selle peale Talvik küsis, kas tal viina on. See vastas, et topsi-paar ikka leiab ja partorg hobusega sõitis tema poole. Ma läksin vankrilt maha ja ütlesin, et lähen koju, olen väga näljane. Esimees Sirel, partorg Talvik ja Põder Salme läksid kolmekesi majja. Kaua nad seal olid, ma ei tea, kell oli u 23. Ma koju jõudes sõin ja heitsin kohe magama. Ma polnud veel päris uinunud, kui kuulsin 3-4 püstolilasku, ma ei omistanud sellele mingit tähtsust ja magasin edasi. Hommikul u kl 10 27. juunil 1948 tuli minu juurde Põder Salme ja rääkis, et esimees Sirel jooksis u kl 5 hommikul tema juurde tallu, ise oli haavatud.

Vankril lebava surnud Talviku viis tema hobune omapäi hommikuks täitevkomitee ette. Talvikule oli mõningase vahemaa pealt tulistatud pähe 4 lasku paari sentimeetri raadiuses. Talviku Nagaani, sineli ja parteipileti võtsid metsavennad kaasa.

1948. a anonüümkiri 1948. a sügisel seoses inimeste massilise kulakuks tegemisega kirjutas Ants Aunver punkris kirjutusmasinal ähvarduskirja Sangaste partorg Kollole. Kiri oli postitatud Pukast. Selles kirjas ähvardas ta Kollot Talviku saatusega, kui see ei lõpeta „aktiivset osalemist partei ja nõukogude üritustes“. Punased võimumehed käisid talust tallu kulakuks tehtud inimeste vara üles kirjutamas ja hindamas. TK-s partorg Kollo juures kutsus Venemaa eestlasest Käisi nimeline rahandusinspektor võimu- ja julgeolekumehi endale nimekirjast soovitud vara välja valima ja jõuga taludest minema viima, mida tehtigi.

24.08.1948 Pärnu linavabriku auto tühjendamine

Osa võtsid Johannes ja Robert Heeska, Feliks Hõbe, Valter Jeeger, Artur Telling, Jaan Lindsaar ja Ants Aunver, Edgar Mekk, „Under“(ehk Daniel Peterson) ja tunnistuse järgi ka Kalju Visnapuu (kes selleks ajaks polnud enam elavate kirjas). Autos oli 5 inimest.

Kokkulepitud ajal läksid metsavennad päeva teises pooles Võru-Antsla maanteel Utita veski lähedale Tinnipalu metsa (Linnamäe vallas). Kohale jõudes jäädi ootama autot, mida teati tulevat. Vastu õhtut, veel valgel ajal, sõitiski Võru poolt Pärnu linavabriku auto, mis oli käinud linu vahetamas. Mehed liikusid tee peale ja pidasid selle kinni. Üks neist avas kabiini ukse ja tutvustas oma kaaslasi kui vabaduse eest võitlejaid, kes varjavad end metsas. Reisijatel kästi autost maha hüpata ja kõik juhatati teelt kõrvale metsa. Autojuhil kästi keerata metsateele selliselt, et teelt poleks autot näha. Inimesed koguti auto lähedale automaaturi valve alla. Metsavennad varusid endale auto kastist linased kangad. Üks meestest nõudis reisijatelt riigi raha. Kinnipeetud ei öelnud, kus raha on. Läbi otsides leidis automaatur raha Karotamme käes hoitud räti alla peidetult. Selle 10 000 rbl linamüügist saadud riigi raha võtsid metsavennad ära. Dokumente kontrollides jätsid nad inimeste isikliku raha puutumata, küsides igaühelt üle, kas raha on isiklik või riigi oma. Ühelt Pärnu miilitsaosakonna töötajalt päriti aru, miks ta miilitsavormi sinelit kannab. See valetas hirmuga, et sinel ei kuulu talle, vaid et ta laenas selle autokastis sõitmiseks. Miilits jäeti rahule. Jeeger ja „Under“ jäid masinat valvama, teised mehed lahkusid Sangaste suunas. Lahkudes ütlesid metsavennad kinnipeetutele, et need enne määratud aega ei lahkuks.

Pärnu Linavabriku peainsener Männimägi:

Ma küsisin, et mis me vabanedes tegema peame. Üks neist vastas, et minge Võru Julgeolekusse ja teatage, et metsavennad on teid röövinud. Seda me tegimegi.

1958. a esitas Leonhard Männimägi kohtus ootamatu tunnistuse:

Kes kasutas vägivalda Karotamme, so naise kallal, kellelt raha ära võeti, seda ma ei tea. Teda üks bandiitidest vägistas.

Ükski ülejäänud kaheksast tunnistajast ei ole korduvatel ülekuulamistel 1948., 1953., 1956. ega 1958. a midagi sellist kordagi maininud. Ka Männimägi eeluurimisel antud tunnistuses selline väide puudub. Avalik istung on ainus koht, kus see ütlus protokolliti, mistõttu näib olevat sihilik laim rahva hulka laiali levitamiseks.

Röövitu: 6 relvastatud meest peatasid auto, suunasid selle metsa, teatades, et kohe läheb tulevahetuseks. Bandiidid nõudsid meilt raha, öeldes, et nad teavad, et raha on ühe naise käes. Viinud meid u 100 m auto juurest eemale metsa, teatasid nad, et me peame omavahel rääkima sosistades, et nad ei puutu meid ja 3-4 tunni pärast võime oma sõitu jätkata. Nad rääkisid eesti keeles, üks neist kõneles Võru murdes. Relvastatud olid nad automaatide, vintpüsside ja revolvritega, seljas olid neil puhtad tsiviilriided. Ühel oli seljas frentš. Vanus oli neil 25-30a. Pool 11 õhtul tuli meie juurde üks bandiitidest ja ütles, et poole tunni pärast oleme vabad ja võime oma teed jätkata kuhu ise tahame.

Saagiks said metsavennad 10 852 rbl riigi raha ja kangaid summas 4 419,47 rbl.

15.09.1948 riigiraha ära võtmine Uue-Antsla postiljon Mändrelt

Johannes Heeska sai Kuldre k/n esimehelt, Puusepa nimeliselt naiselt, teada, et Kuldrest kavatsetakse saata suurt summat Antsla linna. Koos teiste metsavendadega kohtuti Hilda Neeve juures ja lepiti röövis kokku. Koos mindi maantee lähedale küüni, kus magati hommikuni. Hommikul oodati saabuvat saadetist maantee äärses põõsastikus 2-3 tundi.

Kuldre sidekontori ülem Salme Ruud, kelle isa oli olnud Eesti ajal Ants Aunveri talus sulaseks, andis sel hommikul postiljon Kalev Mändrele üle koti 132 409 rbl-ga, mis oli talupidajatelt korjatud põllumajandusmaks riigile. Nagu tavaliselt, ei öelnud ta Mändrele, mida kott sisaldab. Selgitas vaid, et kott on plommeeritud hinnaline postisaadetis, mis tuleb viia Antsla sidejaoskonda. Posti vedas Mändre hobuvankriga. Ettekirjutuse järgi oleks teda pidanud saatma 2 rahvakaitsevõitlejat, kuid nagu selgus, ilmus hommikul kohale vaid Eduard Voltin. Voltinil oli vintpüss, Mändre oli relvata.

Umbes kell 8 hommikul, Paju silla juures 2-3 km enne Kuldret, hüppas põõsast vankri juurde ootamatult üks mees ja haaras Voltinilt vintpüssi ära. Seejuures kohendas ta oma riideid nii, et vankrisolijad näeksid, et tal on püstol. Tema järel ilmusid põõsastest veel 3-4 meest. Nad kamandasid Voltini vankrist välja ja viisid ta kõrvaloleva talu küüni, kuhu juhatati ka juhuslikud teelistest pealtnägijad. Mõned meestest istusid Mändre juurde vankrisse ja käskisid tal ajada hobuse kõrvalteele traavi. Edasi sõideti u 2 km ja keerati hobune ühe talu avatud ustega küüni sisse. Mändrel seoti käed seljataha, pandi ta näoga küüni seina poole seisma ja kästi kahe tunni jooksul mitte lahkuda. Artur Telling võttis vankrist koti rahaga kaasa ja mehed lahkusid Kassimetsa suunas. Voltini vintpüss võeti samuti kaasa. Veetnud küünis mõnda aega, läks Mändre Kalju Määritsa maja juurde, kes vabastas tal käed. Mändre võttis küünist oma hobuse ja sõitis tagasi Kuldre suunas. Teel sõitsid talle autoga vastu julgeolekutöötajad. Mändre pandi autokasti ja viidi Antslasse, sealt edasi Võrru ülekuulamisele. Alles Võrus sai Mändre teada, et ära võetud kotis oli üle 100 000 rbl riigi raha. Postiljonile jäigi mõistatuseks, kust metsavennad teadsid suurest rahasummast, kui tema isegi ei teadnud. Röövis osalesid vennad Heeskad, Artur Telling, Feliks Hõbe ja Ants Aunver. Mändre ei tundnud enda sõnul neist kedagi. Andmed raha viimise kohta uuris välja Artur Telling külavanemalt Urvaste vallas Neeve talus.

Julgeoleku raport on veidi erinev:

15.9.1948 kl 9.30 saime telefonitsi teate Antsla MVD osakonnast, et 3 km Antslast, Urvaste-Vana-Antsla teel röövisid 6 relvastatud bandiiti 130 000 rbl Urvastest kogutud maksuraha. Operatiivgrupi väljasõidul Võrumaa RJM operatiivvoliniku ltn Marketoviga tehti kindlaks:
Urvaste vallas käis aktiivne maksuraha kogumine ja 14.9.48 oli postiagentuuri kassasse kogunenud 130 000 rbl , mida öösel vastu 15. sept valvas 4 inimeseline relvastatud grupp miilitsavoliniku n ltn Kerge ja Urvaste partorgi Heina juhtimisel. Kokku kogutud rahasummat nad postiagentuuri juhatajalt Ruus Salmelt teada ei saanud ning nad valvasid vastavalt raha valvamise korrale.
U kl 7 hommikul 15.9.48 nõudis postiagentuuri juhataja Ruus Salme (s 1920) ametikohustusi täitvalt Rahvakaitse komandörilt partorg Heinalt 2 konvoeerijat vankriga Antslasse viidavale rahasaadetisele valvuriks ja teatas talle ka summa, mis postiagentuurist teele läheb. Üksuse komandör, Urvaste valla partorg Hein, eraldas konvoeerijaks vabatahtliku rahvakaitsevõitleja, vintpüssiga varustatud Urvaste postiljoni Mändre Karli (s 1891), ja rahvakaitselase Voltin Eduardi (s 1902). Instruktsioon, mille postiagentuuri juhataja Ruus sai 9. 9.48, nägi ette, et konvoeerijate arv peab sõltuma konvoeeritavast summast. Ruus oli sellest hästi teadlik, kuna instruktsioonidel on tema allkiri 9.9.48. Tema nõudis ettenähtud 6 inimese asemel rahasaadetist konvoeerima vaid 2 inimest. Ta andis rahvakaitselasele Mändrele üle posti Antslasse viimiseks, muu hulgas ka raha 130 000 rbl, misjärel helistas Antsla posti juhatajale Lüüsile ja teatas, et raha on teele saadetud.
Miilitsavolinik Kerge märkas, et võitleja Voltin asus teele ilma relvata, kutsus ta tagasi ja andis talle automaadi. Nii viidi post Antslasse Mändre ja Voltini kaitse all. Urvaste-Antsla tee kulgeb lagedal alal, metsamassiive 1km läheduses ei ole, kell oli 7 -8 hommikul. Sõitnud u 3 km Antsla suunas, tuli põõsastest u 2 km (peaks olema 2m) teest 6 relvastatud bandiiti, kes peatasid vankri, võttes kohe võitleja Mändrelt ära vintpüssi ja küsimata midagi Voltini automaadi kohta. Võtnud Mändrelt vintpüssi, viisid nad vankri Urvaste-Karula metsamassiivi suunas mahajäetud küüni, kus sidusid kinni võitleja Voltini, endiselt küsimata relva järele, mille see oli peitnud istme alla. Võtnud kaasa raha summas 130 000 rbl ja rahavedaja-rahvakaitsevõitleja Mändre, lahkusid nad metsa, kus jätsid 150m küünist Mändre ühe bandiidi valvata, 5 bandiiti läksid koos rahaga minema. Mõne minuti pärast vabastas bandiit Mändre ja läks bandele järele. Vabastatud Mändre läks tagasi küüni, sidus Voltini lahti ja mõlemad, võtmata kaasa Voltini automaati, sõitsid Urvastesse ja kandsid juhtunust ette postkontori juhatajale Ruus Salmele. On kindlaks tehtud, et viimane helistas Linnamäele selle kohta, et raha on röövitud. Helistamise motiiviiks tõi ta soovi jagada teadmist juhtunud õnnetusest. Kohale tulnud operatiivgrupp jälitas bandiite 3 tundi Urvaste-Karula metsamassiiivis, kuid siis lahknesid jäljed 3 eri suunda ja jälituskoer kaotas jälje. Uurimine tegi kindlaks, et postkontori juhataja Ruus Salme töötas 1947. a sügisel mõnda aega Linnamäe vallas Püvi Erna talus, kus viimane tundis huvi, kuidas viiakse raha, kui palju on saatjaid, kustkaudu ja kui palju viiakse raha. Sellest jutuajamisest rääkis Ruus Salme üksnes kodanik Järvepõllule, kes töötab Linnamäel sekretärina.

1948. a suvel olevat tapetud Urvaste ümbruses Julgeoleku agendina metsavendade hulka imbuma saadetud August Roon, mis tundub olevat valetunnistus.

Ainus märge selle kohta on Elsa Orasmäelt:

1948 suvel Urvaste vallas Uhtjärve lähedal kohtasin üht meest, u 35a, keda kutsuti Roon Augustiks. Viimane rääkis, et varjab end, kuna teenis Saksa armees. Seejärel hakkas ta küsima, keda ma tean „metsavendadest“. Rääkisin talle oma sidemetest Hõbe, „Kapteni“ jt-ga. Viimastel kohtumistel Roon tunnistas mulle, et ta ei ole bandiit, vaid vastupidi, otsib bandiite taga ja annab neid võimudele välja. Rääkisin sellest jutuajamisest Heeska Johannesele, Telling Arturile jt, kes selle tulemusel tapsid Rooni.

Ühtegi ülekuulatavat pole sel teemal küsitletud.

15.10.1948 Valtina kaupluse üle võtmine Antsla rajoonis

Osavõtjad Johannes Heeska, Artur Telling, Valter Jeeger ja Feliks Hõbe. Metsavennad ootasid Karulast Antslasse viival teel autojuht Rüütlit munade kokkuostupunktist, kellel pidi kaasas olema suurem summa raha, mille nad kavatsesid ära võtta. Autot, mida nad ootasid, kas ei tulnud või sõitis see mööda sel ajal kui nad magasid, mistõttu Laats ehk „Nüblik“ tegi ettepaneku minna Valtina kauplusse Antsla vallas.

Kauplus võeti üle kl 17.

H, kaupluse juhataja: Sõitsin rattaga Antslast koju. Poe uks oli kinni. Läksin tagaukse kaudu, et viia Antslast toodud vorst poodi. Nägin oma naist E.L ja kaht võõrast meest, kes suunasid kohe oma püstolid minu poole ja küsisid, kas mul relva on. Nad ütlesid, et te teate, kes me oleme - Eesti metsavennad. Sinna toodi ka majas elav perekond ja pandi seina äärde ja küsiti meilt kotte. Üks võttis kotid ja hakkas asju pakkima. Timbergilt võeti ära dokumendid ja tema parteipiletit nähes hakati teda sõimama(stali evo rugatsa). Enne lahkumist andsid nad dokumendid tagasi.

Metsavennad pistsid Antslast toodud vorsti kohapeal nahka.

TG: Nad ütlesid, et me tulime poodi röövima, ja et müüjal paha ei oleks, peate te tulema meiega kauplusse tunnistajaks kaasa. Meid pandi seina äärde. Üks võttis mul rinnast punatähe ordeni ja medali võidu eest Saksamaa üle Suures isamaasõjas 1944-1945 ja punakaartlase märgi. Teine, prillidega, võttis mu dokumendid. Kaks neist jäid kauplusse, kaks läksid ja otsisid minu korteris relva, misjärel tulid tagasi kauplusse. Võtsid kaasa ainult ordeniraamatu. Nad küsisid tagasi tulles, miks ma valetan, et mul relva pole, raamatus on kirjas, et on. Ütlesin neile, et te ei saanud vene keelest aru, mul ei ole relva. Nad küsisid: aga kui me relva leiame? Ütlesin, et vastutan oma peaga. Kui nad olid kauba peale laadinud ja lahkuma hakkasid, küsisin ühelt bandiidilt, et te ju lubasite mulle mu dokumendid tagastada. Ta imestas, et kas me siis ei tagastanud. Mina ütlesin, et ei. Siis ta läks välja ja tuli tagasi koos prillidega bandiidiga, kes andis mulle mu dokumendid tagasi. Enne seda ta tegi mulle ettepaneku müüa need dokumendid temale ära, kuid ma keeldusin. Enne äraminekut hoiatasid nad meid lahkumast enne kl 4 hommikul. Umbes kell 1 hommikul jõudsid kohale julgeolekutöötajad Antslast.

Kauplusest oli minema viidud: riiet, meeste ja naiste jalanõusid, likööri, veini, paberosse, nööri, hobuseraudu, hobuse kabjanaelu, laste mänguasju, vene karmoska, komme, (hamutõ?), vorsti, odekolonni, seepi, vöörihmasid, naiste sukki, pesu jm.

Keset seda, kui metsavennad kaupa pakkisid, veeres kaupluse ette veoauto baškiirlasest autojuhi Neklejenoviga.

NA: Üks automaadiga mees peatas mu auto, tõstsin käed. Ta käsutas vigases vene keeles: „Minge sealt uksest sisse“, osutades kooperatiivi uksele. Teine, prillidega tundmatu, sihtides mind püstolist, lasi mu kiiresti sisse, ise küsis, kas ma olen parteilane. Vastasin, et ei. Nad pakkisid asju ja laadisid kõik autole. Ma küsisin suitsu. Prillidega bandiit viskas mulle 3 pakki. Panin suitsu ette. Minu sisenemisel pakkus üks bandiit naistele punast veini, midagi eesti keeles seletades. Mind sundis ta ülejäänud veini ära jooma. Kasutades juhust, et ma polnud auto mootorit seisma pannud, küsisin bandiitidelt luba auto mootor seisata, eesmärgiga peita samaaegselt kuhugi ära oma dokumendid ja parteipilet, mida prillidega bandiit polnud läbiotsimisel üles leidnud. Mootorit seisates poetasin dokumendid istmete vahele. Koorem peale laaditud, pandi mind kabiini ja kästi keerata Antsla suunas. Rooli istus see bandiit, kes pakkus mulle punast veini. Kõrvale istus prillidega bandiit. Kui me olime 4-5 km Antsla suunas sõitnud, sundis prillidega bandiit mind jooma viina (tšetvertuškast), siis veelkord ja kui olime 10 km edasi sõitnud, tegi prillidega bandiit teatavaks, et nüüd nad panevad mulle koti pähe. Ta sundis mind, kott peas, ära jooma ära veel terve viina, 170 g. Pärast sellist kogust viina jäin silmapilk magama ja rohkem midagi ei mäleta. Ärkasin kell 6 hommikul kabiinis lamades. Antslani oli jäänud 4 km.

Autojuhtimise võttis üle Feliks Hõbe.

Samas olid ka jälitajad juba jalul. Järgmisel päeval leidsid jälitajad metsapunkrisse viidud kraami üles ja viisid minema. Vähe jäi puudu, et metsavennad oleksid pahaaimamatult sõduritele otsa kukkunud.
Kahju 35 327 rbl 38 kop

Johannes Heeska meenutus Valtina kaupluse röövist, algus 25.09

Heeska rääkis mulle, et tal oli jutuajamine Laatsi õega, kellega koos külastas pruuti ja kes rääkis Heeskale, et võib ta soovi korral tuttavaks teha Hirmus Antsuga, tuntud bandepealikuga, kes tegutseb Pärnu rajoonis. Laatsi õe sõnul on tal sugulane , kes töötab poes ja kellelt Hirmus Ants isiklikult ostis 65 väikest torti 1.75 kop tükk, pärast seda andis veel müüjale 25 rbl tee jaoks. Johannes Heeska rääkis ka, et Laatside talus ta ei julgenud ööbida, kuna Laats – „Nüblik“ – oli hea tuttav Antsla militsionääriga, kellega käis tihti läbi, ning kes võib ta reeta. Militsionääri nime ta ei öelnud. Kohtumise kohta Hirmus Antsuga ütles Johannes Heeska, et ta soovib küll seda kohtumist ja kavatseb kaasa sõita. Sain aru, et kohtumist kavandati Pärnumaal koos selle Tagula naisega ja sõita kavatseti tema hobusega siis, kui tekib hea saanitee. Oma eesmärkidest kohtumisel ta palju ei rääkinud, ütles vaid, et tal oleks huvitav teada, kuidas elab ja tegutseb see Hirmus Ants, kellest ta nii palju kuulnud on.

4.11.1948 Vaabina kooperatiivi rööv

Osavõtjad Artur Telling, Feliks Hõbe ja Valter Jeeger

Käisin hommikul arsti juures ja Antsla kooperatiivis, et tuua kaupa Vaabina kooperatiivi tarvis. Sain kasti pesuseepi, 3 kasti karamellkomme, poolteist liitrit piiritust ja kasti viina. Mees vedas sel päeval endale Piirivariku metsast puid. U kl 17 sisenesid kooperatiivi 2 mulle tundmatut meest, kes ostsid pool l viina, 500 gr küpsist ja paki paberosse ning hakkasid seda viina jagama, öeldes, et neil pole kaasavõtmiseks nõud. Peale meie kedagi kaupluses polnud. Varsti pärast tundmatuid tuli kooperatiivi piimaühistu esimees Lokk Elmar ja võimeister Mikkal Karl. Varsti pärast Mikkalit ja Lokki tuli kauplusse minu mees Raja Peeter, siis Mikkali naine Liisi ja Vessar Aita. Tundmatud ostsid veel ühe veerandliitrise pudeli viina, lahkusid sellega kooperatiivist.
U 20 min pärast pöördusid need 2 tundmatut tagasi, käes taskurelvad, ja käsutasid meil kõigil käed üles. Üks sisenejatest astus meeste juurde ja nõudis, kas neil on relva, lisades et ärge kartke, meie teid tapma ei hakka. Kui riik röövib meid, siis meie röövime riiki. Need tundmatud viisid relva ähvardusel meid kõiki kooperatiivist välja üle õue Hõrak Priidu korterisse, kes elab kooperatiiviga samas majas. Üle õue Hõraku korterisse minnes nägin üht meest seismas kooperatiiivi ukse juures, temast mitte kaugel seisis teine mees ja korteri koridoris seisis kolmas mees. Hõraku naine oli samuti valve alla võetud. Meid jäi valvama üks nendest, kes alguses kooperatiivis viina jõi. Meid valvates oli tal üks taskurelv, vintpüssi andis talle üks õuel seisnud meestest. Valve alla võeti ka koju saabunud Hõrak Priidu. Olime, 4 meest ja 4 naist, valve all umbes tunni. Kella 19-20 paiku teatas meid valvanud tundmatu, et me hommikuni kuhugi ei lahkuks ja läks ise minema. Tuleb tunnistada, et Hõraku korteris jõime me ära 2 pooleliitrist pudelit likööri ja ühe ¾ l pudelit viina. Kes täpselt viina lauale tõi, ei tea, see ilmus lauale Hõraku tulles. Umbes pool tundi pärast võõra lahkumist sulgesime kooperatiivi ukse ja läksime laiali, mu mees Raja Peeter koos Lokk Elmariga läksid Vaabina k/n, kust helistasid RJM ja SM organitesse Antsla linna. Ukse sulgemisel oli näha, et tundmatud olid kaasa viinud hulga erinevat kaupa. Millega nad kauba ära viisid, ma eitea, mingit transporti ma neil ei näinud. Valve all olles kuulsin tee peal hobuvankri rataste kolinat. Mina isiklikult nägin 5 meest, kes kaupluse röövist osa võtsid.
Tundemärgid: Üks pikemat kasvu ovaalse näoga u 20a, tumehallis mantlis, peas tume nokkmüts, jalas nahksaapad. Teine keskmist kasvu, nägu ovaalne, kõhnavõitu, u 25a, hallis palitus, peas musta karvaga kubanka sarnane soome müts, mis jalas oli ei märganud, õlgadel oli kollakas kott, relvaks oli taskurelv.

5.11.1948 miilitsavolinik Kartoškini surm

Umbes kl 10 hommikul tapsid bandiidid Sõmerpalu miilitsavoliniku Kartoškin Georgi Ivanovitši. See toimus Turvas Aliide talus, kes 7.11.1948 tunnistas, et 5.11.1948 hommikul tuli tema tallu sugulane Telling Artur 22a koos ühe teise bandiididga ( Valter Jeeger ). Ta võttis nad vastu, teise mehe nime ei teadnud. Bandiidid olid just puhkama heitnud, kui miilitsavolinik Kartoškin koos brigaadimiilitsa Smirnoviga sisenesid passirežiimi kontrolli eesmärgil kodanik Turvase tallu. Nähes suletud ust kõrvaltuppa, küsisid nad perenaiselt: „Kes seal asub?“ Turvas vastas, et seal pole mitte kedagi. Kartoškin ei uskunud, avas noaga ukse ning nägi kaht magavat meest. Ta küsis uuesti, et kes need on. Perenaine vastas, et need on tema sugulased. Kartoškin nõudis meestelt dokumentide esitamist, mille peale bandiit Telling tappis ta Parabellumi lasuga kõhtu. Tapmise järel haarasid nad Kartoškinilt automaadi, kõrvaltoas viibinud brigaadimiilits Smirnov kaotas pea ja tormas minema. Bandeabiline Turvas Aliide on arreteeritud ja talle mõisteti 10a vangistust ( arreteerimistoimik puudub ).

12. vastu 13.11.1948 viidi ära või Restu meiereist

Organiseerija oli Johannes Heeska. Osa võtsid Johannes Heeska, Feliks Hõbe ja Artur Telling. Võeti 77 kasti koorevõid. Ants Aunver ja Robert Heeska sellest osa ei võtnud.

12. nov õhtul sisenesid meierei juhataja tuppa võõrad Talvik Elfriide saatel. Küsimusele, kes nad on, vastati, et eesti partisanid. Talvik Elfriide palus, et teda lastaks minna koju 8 kuuse lapse juurde ja lehma lüpsma. Köögis viibisid ka 2 montööri. Tekkinud sagina peale tõmbas üks meestest taskust püstoli ja teatas, et kõik on arreteeritud ja keegi ei lahku. Sisenenud hallis mantlis automaadiga mees ruttas nutma puhkenud Talvik Elfriidet lohutama, öeldes, et ära nuta, ega me midagi halba ei tee. Omavahel nõu pidanud, lubati Talvik Elfriide ära koju. Hoiatusega: „Hästi, mine. Kuid vaata, et kuskile oma kodust kaugemale ei lähe meid reetma. Sest tea, et me leiame su üles. Kui mitte homme, siis kuu või aasta pärast ja teeme otsa peale!“

Metsavennad suundusid koos valvuri ja Ränkeliga meierei hoonesse, kus avasid lao ja kandsid võikastid saanidesse. Päriti ka meiereis leiduva raha järele.

Valvur: Ma pidin ka kaste akna juurde tassima. Kaks neist, kes esimesena meiereisse tungisid, kamandasid minu ja Ränkel Leida endaga kaasa. Enne lahkumist tõmbasid nad puruks mõned seinal rippunud loosungid ja piimaproovide tabeli. Midagi võtsid nad ühest kapist kaasa. Need kaks nimetasid Ränkel Leidat kommunistiks ja käskisid tal minna katlamajja. Ma arvasin, et tahavad teda ära tappa ja hakkasin pisarsilmi paluma Ränkel Leidat mitte puutuda. Siis üks röövlitest teatas, et ainult minu palve peale jäetakse ta ellu. Meid Ränkel Leidaga viidi tagasi tema korterisse. Kolmas mees jäi meiereisse.

Ränkel Leida: 2-3 võõrast tulid korterisse, relvad rippusid rinnal. Tegid meierei ukse võtmega lahti või tegin seda mina, ei mäleta. Nad võtsid valvur Laidelt vintpüssi ära ja viisid minema ligi 70 kasti võid. Kui nad olid või peale laadinud, jäi 11 kasti üle. Nad ütlesid meile, et näh, võtke siit endale ka ja viige oma headele tuttavatele. Meiereist väljudes küsis üks neist, kust viina saaks, ütlesin et poes oli, aga otsa sai. Mina koos vanema bandiidiga jäin tuppa, noorem võttis valvuri kaasa, et see näitaks, kus pood asub. Vanem bandiit käis vahepeal meistriga väljas. Nad tulid 5-10 min pärast tagasi, nende järel tulid tuppa valvur ja akordioni mängiv noorem bandiit. Mind koos valvur Laidega ja montööridega suleti korterisse ja hoiatati, et me kella neljani kuhugi ei läheks. Siis jätsid nad hüvasti ja lahkusid, toetanud väljastpoolt ukse ette luuavarre. Kell oli 21.30. U kl 22-23 tulid Juhansoo ja meister Saluste.

Juhansoo: Läksime Restu meierei juurde, seal kedagi ei olnud. Sisse me ei julgenud minna, tulistasime 4 lasku. Läksime Sangaste TK-sse teatama. Koos minuga sõitis sinna miilitsavolinik, rahvakaitse komandör Keedus koos kahe hävituspataljonlasega.

Montöör Leis Aleksander: 12. novembril u kl 20 olime vennaga meierei juhataja köögis, kui kuulsime väljas kära ja uksest astus kööki pruunis poolkasukas mees, u 180 cm pikkune, peas soome müts, ebakaines olekus. Meid vaadates pani ta parema käe kasukataskusse ja samas küsis minu käest: „Mis mehed olete, kes olete? Esitage oma dokumendid!“ Nähes, et sisseastunu on ebakaines olekus, vastasin: „Näidake enne oma dokumendid, siis me näitame omad.“ Mees tõmbas kasuka taskust püstoli ja käratas mulle ähvardavalt: „Vot see on meie dokument. Käed üles!“
Samal ajal tuli toast kiiresti kööki meie juurde hallis sügispalitus ja tumeda soniga mees, u 185 cm pikk, u 25-28 a vana ja küsis oma kasukas paariliselt: „Mis on?“ Ta käsutas mul vennaga käed ües ja otsis meid läbi, tutvustades end: „Me oleme partisanid. Ei maksa vastu hakata. Te olete igast küljest ümber piiratud. Tuli avatakse hoiatamata".
Kasukas mees ütles mulle: „Sa oled kahtlase näoga mees, sa tuled koos minuga.“ Koos kasukas bandiidiga läksime meiereisse. Palusin, et ta minu mootorratast ei puutuks, mille peale ta vastas süngelt, et mis mootorratas sulle nii haiget teeb, tahad meid reetma minna, lähme! Ta tahtis minu mootorratast ära lõhkuda, kuid minu palvel avas siiski vaid bensiinitoru kraani ja lasi bensiini põrandale välja joosta. Nad viisid mu tuppa ja kasukas bandiit ähvardas mind relvaga. Lõpuks öeldi meile, et ega nad tegelikult kunagi ei tapa kedagi, kes neile vastu ei hakka. Bandiidid lahkusid kl 21.15. Väljas kostsid mõned valangud ja veidi hiljem tuli masinist öeldes, et õuel ei ole enam kedagi näha.

Või minema transportimisel juhtus teel äpardus: ühel saanil murdus vehmer. Osa võid jäi teele, ülejäänu viidi Linsa talu lähedale metsa.

Julgeolekusse teatati röövist kl 1 öösel. 3 inimest 3-l hobusel olid viinud minema 77 kasti (1925 kg) võid Urvaste suunas. Jälitamisel leiti 5km pärast teepervel mahajäetud katkine saan 13 kasti võiga, jälgipidi 12 km edasi liikudes u km Urvaste vallamajast kraavist leiti veel 13 kasti võid ja müts. 13. nov varahommikul 20. kilomeetril Urvaste valla territooriumil kaotati jälg, kuna teed hakkasid kasutama kohalikud inimesed. Leiti veel 3 kasti võid: üks lagunenud kuurist meierei juurest, üks 300 m eemalt põõsastikust ja kolmas 500m meiereist Otepääle suunduvalt teelt. Miilits ja Valga rahvakaitse jõud koos RJM Antsla opertiivpunkti töötajate ja Urvaste rahvakaitsevõitlejatega korraldasid Vana-Antsla metsades haarangu röövijate leidmiseks, kuid jäid tühjade kätega.

Ants Aunver oli Johannes Heeska peale hiljem päris kuri selle oma kaaslaste teadmata ette võetud isetegevuse pärast.

1.12.1948 Postivaguni rööv

Lumekirmetis kattis juba maad, kui Valter Jeegeri punkris töötati välja postirongi röövimise plaani. Osalejad pidid olema Ants Aunver (automaadiga), Robert Heeska (automaadiga), Johannes Heeska (püstoli ja vintpüssiga), Valter Jeeger (automaadiga), Artur Telling (automaadiga), Feliks Hõbe (Saksa kergekuulipildujaga) ja Daniel Peterson e „Under“ (vintpüssiga).

Novembri lõpus 1948 sai Robert Puusepp Ants Aunverilt ja Johannes Heeskalt ülesande sõita Tallinn-Võru-Petseri rongiga Valgast Kurenurme jaama. Tal tuli jälgida, ega rongis ei ole sõjaväe allüksusi ega Kurenurme jaamas valvet. Kokkulepitult pidi ta kandma mantlit ja punast salli. Perroonile väljudes pidi ta välja võtma taskuräti ja tegema, nagu nuuskaks nina, seejärel võtma pea paljaks ja kammima juukseid. Kurenurmes pidi ta kohtama kaht metsavenda, kellest üks miilitsavormis, teine mustade prillidega. Need pidid temalt küsima: "Kas kõik on korras?" Juhul kui rongis polnud sõjaväelasi ega jaamas valvet, pidi ta vastama: "Kõik on korras."

Plaan sujus. Ta kohtaski Kurenurmes miilitsavormis meest (Robert Heeska), kes justkui konvoeeris üht kinnipeetut (Valter Jeeger). Öeldes neile, et kõik on korras, läks ta koju. "Miilits" konvoeeritavaga sisenesid rongi. Kurenurme ja Sõmerpalu vahel tõmbas Robert Heeska kokkulepitud kohas hädapidurit ja rong peatus u 500m enne Sõmerpalu jaama, kahe nõlva vahel.

Vagunisaatja Vihman istus parajasti rongi lõppu haagitud postivagunis laua taga ja kudus, kui väljast koputati uksele. Postivaguni ülema abi Tammetalu arvas, et rong on Sõmerpalu jaama kohale jõudnud ja koputaja on postitöötaja, kes tahab posti vahetada. Niipea kui Tammetalu ukse avas, tungisid sisse tundmatud mehed: üks miilitsavormis püstoliga ja 2 automaatidega (Robert Heeska, Artur Telling ja Valter Jeeger). Väljast kostis tihedat tulistamist ja automaadi- ning kuulipildujavalanguid. Ants Aunver võttis relvaga sihtides valve alla vedurijuhi. Johannes Heeska, Daniel Peterson ja Feliks Hõbe jooksid vastavalt plaanile piki nõlvakut raudteeheki taga edasi-tagasi, tulistades eri kohtadest läbi heki laske ja valanguid üle rongikatuse, et sõitjad ei väljuks ja tekkiks mulje ründajate rohkusest.

VE: Väljast kuuldus kõva laskmist. Reisijate jutu järgi tulistati piki vaguneid, et keegi väljuda ei saaks.

Postivagunisse sisenenud metsavennad nõudsid vaguni ülemat. Nad relvitustasid 2 julgeolekutöötajast eriside saatjat, Vologdini ja Stepanovi (pärit Novgorodi oblastist, RJM sisevägedes 1940-1946). Kõik postivaguni töötajad käsutati seina äärde.
Vaguniülemalt Rudolf Pustakult ja töötajatelt nõuti Antslas üle antud raha. Ülema abi Tammetalu eitas raha saamist. Metsavennad asusid ise raha otsima. Üks neist (Artur Telling) lükkas Tammetalu vagunist välja rööbastele ja ähvardas mahalaskmisega, kui ta riigi raha asukohta ei avalda. Lisades, et nad leiavad saadetise niikuinii, isegi kui selleks tuleks kasutada relva või rongi pikemalt kinni pidada. Samal ajal otsiti läbi vaguni kantselei kirjutuslaud, kust võeti ära vaguniülema revolver Nagaan. Edasi otsiti läbi vaguni ladu, avades noaga postipakke. Raha leidamata alustasid nad uut põhjalikku kantselei läbiotsimisringi. Peagi väljus kantseleist miilitsavormis Robert Heeska, käes kott vagunikantselei laua alt, teatades: „Leidsin veel ühe asja, anna nuga, vaatame selle sisu“. Ta lõikas koti katki ja seal otsitud raha oligi. Tammetalule lausus ta: „Asjata piinasite meid, leidsime raha ka ilma teie abita, aga kui teil on veel raha, siis andke siia“. Rohkem raha vagunis polnud ja metsavennad väljusid. Vagunist maha hüppamise ajal andsid nad piki rongikülge automaadivalangud. Mehed väljunud, lubas Aunver vedurijuhil ronida tagasi oma kohale. Vilistades ja käsi lehvitades andsid metsavennad masinistile märguande edasisõiduks ning rong liikus paigalt.
Kokku kulus rööviks u 10 -28 min.

Relvastatud julgeolekutöötaja: Hädapiduriga peatumise tunnet ei olnud, rong peatus sujuvalt. Sisenes vanas miilitsavormis mees automaadi ja püstoliga. Minu ülem feldjeeger Vogodin(?) sööstis ukse juurde, kuid üks bandiit haaras tal kõrist, surus talle püstoli nina alla ja surus ta kõrvale. Mina seisin oma korrespondentsi kõrval ja ei saanud aru, milles on asi. Miilitsavormis mees suunas talle püstoli ja karjus midagi eesti keeles, kaks inimest jäid meie kõrvale, tuues mitu korda kuuldavale vene keeles sõna Nagaan, kuid katset meilt relvi ära võtta ei teinud. Teised võtsid ülema ja ülema abi kaasa ja läksid laoruumi, kus karjusid eesti keeles ja tulistasid 2-3 lasku õhku. Laost tulles hakkasid nad läbi otsima üldkupeed, kus minagi olin, siin leidsid laualt ülema Nagaani ja võtsid selle ära, misjärel lahkusid laoukse kaudu, võttes kaasa koti ja Nagaani. Kohe pärast lahkumist kostis vile ja rong liikus edasi. Rongi peeti kinni 28 min. Nägin vaguniaknast, et rongist paremal asusid veel 2 relvastatud meest. Vastu ei hakanud ma sellepärast, et arvasin, et olime jaamas, kus miilits tuli läbiotsimist tegema. Kogu vestlus bandiitide ja vagunitöötajate vahel toimus eesti keeles, ma ei saanud aru, milles asi on. Kui bandiidid hakkasid kottides tuhnima ja õhku tulistama, siis mul tekkis kahtlus, et siin on tegemist miilitsa ebaseadusliku tegevusega. Vastupanu osutada või postitöötajatele abi anda ma ei saanud, sest meid sihiti 2 automaadist.

Julgeoleku raport sündmuskohast:

1948. a 2. dets mina, RJM organite raudteevalitsuse ülema asetäitja alampolkovnik Tšurbanov, koos sama valitsuse ülema asetäitja alampolkovnik Levini, 2. jaoskonna 3. osakonna ülem van ltn Žbanovi, van oper volinik n ltn Tihhomirovi ja uurimisosakonna ülem kpt Tšurnjaviniga viisime läbi sünduskoha ülevaatuse raudteel ja selle ümbruskonnas:
1. Rong peatati 553-554 km-l lohus, lohu pikkus u 350m, mõlemal küljel 3-5m nõlvad. Nõlva taga on peaaegu kogu lohu ulatuses künklik reljeef, augud, mügerikud, väikesed vanad süvendid. Mõlemal nõlva serval kogu selle pikkuses kasvab 2-3m kõrgune hekk.
2. Lohu paremal küljel Kurenurme-Sõmerpalu sõidu suunas asub raudteekasarmu ühekordne puitehitis.
Lohu vasaku külje alguses, samuti sõidu suunas, on u 20-25 m kaugusel raudtee muldvallist, madalamas soisemas osas niidetud 2 kuhja heina, lohu lõpus samas küljes vahetult vastu raudteed asub tegutsev raudteevahi putka.
Lohu põhjas asub üherööpmeline raudtee, sellega paralleelselt paremal asub u 100 m pikkuselt vana raudtee. Lohu põhjas mõlemal pool asuvad kjuvetid. Vasakul pool kjuveti peal asuvad risti vanad relsid. Vasaku nõlva ülaserva ja heki vahel asuvad töötava liiniga telefoni-telegraafipostid. Rongi peatumiskohast, lähiterritooriumilt ja heki ümbrusest on leitud:
Vasakul nõlva ülaserva ja heki vahel on viies kohas vintpüssi hülsid 28 tükki ja tõrkunud lahingpadruneid 18 tk, nii hülsid kui lahingpadrunid on Saksa päritolu. 28-st tulistatud hülsist 20-l on ühesugune eripära, st hülsid on seest kortsunud. otsustades väljatulistatud hülsside ja lahingpadrunite paigutuse ja kontsentratsiooni järgi võib järeldada, et tuld andsid 3-4 inimest.
Raha teekond: Esimene summa, 70 000 rbl saadi kl 12.30 Vastse-Antsla sideagentidelt, keda saatsid 5 relvastatud isikut. Teine summa, üle 30. 0000 rbl saadi Linnamäe sideagentidelt u kl 13.30, summat saatsid 4 rahvakaitselaskurit. Kolmas summa, üle 45 000 rbl anti üle Antsla sides kl 15. Saadud summa, kokku 150.717 rbl, kontrollis üle sideosakonna ülem, paigutas selle kahte kotti, mis omakorda pandi kokku ühte kotti, et saata see Võru sidekontorisse. Postivagunile Valga-Petseri-Tallinn liinil pandi saatjaks miilitsaülem ja militsionäär, mõlemad relvastatud. Antslas elav hävituspataljoni laskur oli posti saatmise hetkel purjus ja teda väärtuslikku posti saatma ei lubatud. Raha andis vagunisse üle osakonnaülem (relvastatud), koos postiljoni ja postivedajaga, asjaga oli seotud 5 inimest.

Kolm aastat hiljem on seda rongiröövi mainitud ka ühes USA luureraportis.
Ettekanne CIA-le 1951. a.:

1. Partisanid on Eesti metsades ja rabades endiselt olemas, kuid nende arvu kohta pole mingit teavet. Aeg-ajalt ühinevad partisanid ühel või teisel põhjusel võimude eest varjupaika otsivate inimestega. 2. Alates kollektiviseerimise algusest on toiduprobleem muutunud partisanide jaoks järjest tõsisemaks, kuna talupidajatel endil napib toitu. Enda varustamiseks korraldava partisanid sageli rünnakuid kooperatiivkauplustele, meiereidele, võttes sealt raha, toidukraami jm eluks vajalikku nagu riideid, jalanõusid jne. Samuti rünnatakse autosid, mis veavad raha. Ühel juhtumil, 1948 või 1949 aasta hilissügisel peeti kinni postirong Valga (57-46N, 26-03E) ja Võru (57-51N, 27-00E) vahel ja tühjendati kõigest väärtuslikust. 3. Nende teele juhuslikult sattuvaid tsiviilisikuid partisanid reeglina ei ahista, kui nad pole just kahtustatavad kommunistid, kellelt leitakse parti liikmepilet või kellel on relvakandmise luba ja kellelt leitakse relv. Sellised tapetakse pikemalt mõtlemata. Sama kohtlemine saab osaks inimestele, kes olid aktiivsed osalised küüditamistel ja riigi erinevates osades on tihti juhtunud, et liigagarad sõjaväelaste informaatorid on “jäänud kadunuks” ja leitud hiljem koos juuresoleva teatega “surma põhjusest”. 4. Praegusel ajal pole kuulda, kes on partisanide juhid. Aastatel 1945-1946 tuli pidevalt teateid kindlate partisanirühmituste tegevusest, mille juhtide nimed olid teada.

Johannes Heeska meenutus postivaguni röövist, algus 04:30

Julgeoleku vastulöögi all

Rongirööv oli silmatorkav vastupanuakt, teave sellest liikus Tallinnasse, Moskvasse ja aastaid hiljem Washingtonigi. Lisaks suurele riigiraha saadetisele olid metsavennad, enese teadmata, pääsenud ligi Julgeoleku eriside postile. Julgeolek algatas suuroperatsiooni salga tabamiseks, Võrru komandeeriti hulgi kogemustega tšekiste teistest rajoonidest, kohale toodi sõjalisi lisajõude. Suutmata tabada metsavendi, läks nõukogude võim kallale nende seaduslikult elavatele sugulastele. Võru Julgeolekusse viidi piinamisteks kümnete kaupa metsavendade sugulasi ja lähedasi (11. dets 1948 on arreteeritud 28 inimest). Kaitsetuid inimesi on Võru Julgeolekus veetud kuuri alla vägistada ja pekstud 6-mehelise tšekistidekamba poolt nuutidega ja kaigastega. Ajavahemikus 7. dets 1948 kuni 21. jaan 1949 võttis Julgeolek kinni 40 inimest, kellest enamikule mõisteti märtsikuus 1949. a 25 a Siberi vangilaagrites. Kõigi kodutalud võeti ära ja neist tehti inimliku kohtlemise õiguseta orjad Venemaa sunnitöölaagris. Nende 40 inimese kadumise kaasinimeste silmist varjutas peatselt suure märtsiküüditamise vapustus.

14.12.1948 haarang Luksepa talus.

Kaks nädalat pärast suurt rongiröövi, 13. detsembri õhtul, sõid Ants Aunver ja Johannes Heeska Luksepa talus koos pererahvaga õhtust ja läksid magama oma maa-alusesse punkrisse. Varahommikul toimus talule haarang ja Julgeolek paigutas välja varitsuse. Haarangu hakul viibis punkris Ants Aunver üksi. Johannes Heeska oli öösel Tagulas kolamas. Koidikul ligines ta pahaaimamatult talule ja sattus varitsusele. Tekkinud tulevahetuses haavas ta jälge võtvat verekoera ning pääses kuulirahe all jooksu.

Pärast talu esimest põhjalikku läbiotsimist, mille jooksul käisid sõjaväelased ka punkri lael punkrit leidmata, lõpetasid sõdurid keskpäeval haarangu ja lahkusid Sangaste TK suunas. Kui julgeolekumasin sõduritega oli Valga suunas lahkunud, pöördus Johannes Heeska tagasi tallu, arvates, et õhk on puhas. Liginedes sattus ta kõrv taas tabama varitsust, seekord sõjaväelased teda õnneks ei märganud ja ta taandus märkamatult.

Johannes Heeska meenutab vanas eas oma varahommikust varitsuse peale sattumist Lukseppade talus toimunud haarangu ajal, algus 20:30

Ants Aunver pääses valve all olevast talust minema õhtupoole, kahe läbiotsimise vahepeal. Teisel läbiotsimisel avastati puuriida alune punker. Aunver oli kaasa võtnud koti rongiröövi rahaga, oma Belgia 7,65 kaliibriga püstoli ja Saksa püstolkuulipilduja. Ta võttis suuna Puka poole, Jaan Heljuste naabrusse Pringi-Kõrtsi tallu.

Pringi-Kõrtsi tallu Hilda Kallise poole, kuhu linnulennult oli 12 km, jõudis ta pärale kl 1 öösel.

KH: Umbes kl 1 öösel koputati aknale. Avasin ukse ja nägin meest, kes oli juba varem minu talu külastanud. Tal oli üle õla roheline kott asjadega. Ta palus luba minu poole jääda. Jah, ma täitsin tema palve. Ta jäi minu juurde 6 päevaks, elas minu juures toas ja sõi need päevad koos minuga. Oma nime ta ei öelnud, tema tundemärgid: ülemises lõualuus puudub 1 hammas, ühel käel puudub sõrm, keskmist kasvu. Linda Heljustelt kuulsin, et see pidi olema Ants Aunver. Minu juurde jõudes pakkus ta mulle pakki raha, kui palju pakis oli, ma ei tea. Ma ei võtnud raha vastu, põhjendasin, et mul on endal raha piisavalt.

Sama päeva õhtul kl 8 paiku külastas Aunver Jaan Heljustet (talude vahe oli 1,5 km) ja palus ära peita kott rahaga. Jaan Heljuste oli nõus, kuid ta naine keeldus otsustavalt.

Aunver läks tagasi Hilda Kallise poole. Lahkumise eel andis Ants Aunver Jaan Heljustele 100 rbl, paludes tal võtta Valgas ühendust Aunveri onupoja Leo Luksepaga. Jaan Heljuste täitis selle palve 17.12.1948 ja viis Leole sõna, et Ants Aunver ootab kokkusaamist Kuigatsi vallas Pringi-Kõrtsi talus ning et Leol on kodus olnud haarang. Veel samal päeval sõitsid Jaan Heljuste ja Leo Luksepp ühes rongis, (kuid konspiratsiooni mõttes eraldi vagunites), tagasi Valgast Kuigatsisse. Mägiste jaamas ootas neid hobusega vastu tulnud Linda Heljuste. Teel jaamast oma tallu näitas Jaan Heljuste Leo Luksepale kätte Pringi-Kõrtsi talu asukoha ja Leo pöördus sinna Ants Aunveriga kohtuma. Heljuste koos naisega sõitsid edasi oma tallu.

Ants Aunver palus Leo Luksepal uurida haarangujärgset olukorda Mälu-Oti talus ja Sangaste vallas üldiselt ning tuua Ants Aunverile Võrust ära tema püksid. Aunver arutas poisiga, et kui ta vanemad (tõenäoselt) arreteeritakse, siis üritab ta vangivalvureid ära ostes vanemaid vabastada. Leole andis ta nõu ülekuulamise korral rääkida kõigest, ka punkri kohta, kuid vaikida Aunveri asukohast. Koolist välja viskamise vältimiseks soovitas ta Leo Luksepal astuda komsomoliks.

Paar päeva hiljem sõitis Linda Heljuste Valka ja tõi Aunverile Leo Luksepalt kirja ja soovitud püksid. Päev hiljem ilmus Heljuste tallu Leo õde Heda, kelle nende ema oli saatnud, et hoiatada Aunverit püsiva varitsuse eest Lukseppade talus.

LH: Vanemate arreteerimisest sain teada laupäeval 18.12.1948 Pukas. 20.12.1948 sõitsin koju, meie talus asus sel päeval rühm sõjaväelasi. Ema rääkis mulle, et üks metsavendadest avas sõjaväelaste pihta tule, haavates üht võitlejat ja jälituskoera, ise aga varjus teadmata suunas. Pärast see sõjaväelaste grupp leidis punkri meie talust üles, kuid seal ei olnud kedagi. Ema palus, et ma läheksin Heljuste juurde ja räägiksin Ants Aunverile, et meie talus on sõdurid sees, sinna ei maksa minna ja et üldse mingu kuhugi oma sugulastest kaugemale. Ema andis mulle kaasa ühe sokipaari talle üle andmiseks. 21.12.1948 sõitsin kodust Pukka tagasi. Enne ärasõitu hoiatas mind üks ohvitser, et ma ei tohi sõjaväelastest meie majas kellelegi rääkida. Vaatamata sellele läksin 22.12.1948 hommikul Pukast Heljuste poole ja jätsin Ants Aunverile sinna sõna.

Jaan Heljuste rakendas hobuse ette ja sõitis koos Heda ja vastuskirjaga Leolt Pringi-Kõrtsi tallu. Jätnud Heda õuele ootama, kohtus Heljuste Aunveriga toas kahe silma all. Lugenud kirja läbi, ütles Ants Aunver Heljustele, et Leo Luksepa kirjutatu kattub Heda jutuga. Et punker on avastatud ja tallu on üles seatud püsiv varitsus ning Ants Aunver ärgu mingu sinna ega ka mitte ühegi oma sugulase poole. Ants Aunver eelistas konspiratsiooni mõttes Hedaga kohtuda mitte Pringi-Kõrtsis, vaid Heljuste pool kell 8 õhtul. Väljudes lausus Jaan Heljuste Hedale, et Ants Aunverit praegu polnud, kuid kell 8 oleks tal võimalus kohtuda Heljuste juures. Tüdruk palus lihtsalt teate edasi anda ja sõitis tagasi Pukka.

Õhtusel kohtumisel Heljustega arutles Aunver, et Pringi-Kõrtsi tallu, kus ta oli end juba 6 päeva varjanud, on ohtlik edasi jääda ning ta kavatses minna Tõlliste valda Soorusse, kus tal pidi olema tuttavaid kahes talus. Ants Aunver andis Heljustele 2000 rbl ja jättis temaga hüvasti.

Järgmisel päeval, 23.12.1948, keeras Jaan Heljuste tallu sisse veoauto julgeolekusõduritega. Toimus läbiotsimine.

LH: 23.12.1948 peeti mind sõjaväelise grupi poolt kinni selleks, et ma näitaksin neile talusid, kus Ants Aunver peaks asuma. Ma näitasin neile vaid Heljuste talu. Teist, Pringi-Kõrtsi talu, ma neile ei näidanud ega sellest midagi ei rääkinud. Heljuste talu läbiotsimisel Ants Aunverit sealt ei leitud, kas ta oli sel öösel veel Pringi-Kõrtsi talus, seda ma öelda ei oska.

Julgeolekumasinate keeramist Heljuste juurde nägi pealt veskilt tulev Sukka talunik Unt, kes teatas sellest mööda minnes Hilda Kallisele, kes harjas parajasti oma õuel hobust. Naine läks otsekohe tuppa ja teatas Ants Aunverile, et Vene sõdurid teevad Heljuste juures läbiotsimist.

KH: Kui ma teatasin talle julgeolekumeeste ja sõdurite saabumisest Kuigatsisse, avaldas ta mulle, et järele tuldi temale. Ants Aunver oli väga murelik ja ärev, ütles, et tal on väga kahju, kui Jaan Heljuste arreteeritakse. Küsisin Aunverilt, et miks ta Heljustele nii kaasa tunneb, Aunver vastas, et Heljuste oli tema vanem teenistuskaaslane, Võrumaa Kaitseliidu polkovnik, praegune lähedane sõber ja neil, metsavendadel, pole enam kellegi käest nõu küsida. Ta rääkis, et kui sõdurid on lahkunud, peab ta ise kindlasti seal ära käima, vaatamata ohule, et sinna võib olla jäetud sõdureid. Ta ütles, et läheb edasi Tõllistesse või Viljandimaale. Lahkudes pakkus Aunver mulle varjamise eest raha, kuid ma ei võtnud vastu. Ants Aunver lahkus.

Kui mõni tund hiljem julgeolekusõdurid Pringi-Kõrtsi õuele keerasid, olid äsja lahkunud Ants Aunveri jäljed alles soojad. Hilda Kallis võitis talle aega põgenemiseks sellega, et väitis Julgeolekule, et ei tea Ants Aunverist midagi.

Julgeoleku raport: 1948.a viidi Sangaste ja Urvaste vallas läbi tšekistlik-sõjaline operatsioon bande likvideerimiseks, mis tegutses Võru ja Valga maakonna territooriumidel ja mida juhib kodumaareetur Heeska Johannes. Meie, alla kirjutanud ENSV Võru maakonnaosakonna operatiivvoliniku abi n ltn Vetkin ja ENSV RJM vägede jaoülem ltn Sobalev avastasime operatsiooni käigus Sangaste vallas Mäluotti talu RJM vägede 1. roodu jõududega ümber piirates, et talus, mille peremees on Luksepp Jaan, on punker. Punker kuulus Aunver Antsule, kes varjab end nõukogude võimu eest. Operatsiooni tulemusel bandiite tapetud ei ole, kinni peetud ei ole, haavatuid ei ole. Filtratsiooni jaoks kinnipeetud bandeabilisi on 1 inimene. Bandiitide poolt vastupanu ei osutatud. Operatsiooni käigus meie pool isikkooseisus kaotusi ei ole. Operatsiooni käigus bandiitide varjamiskohast leitud relvad: 3 kuulipildujat, 9 vintpüssi, 3 püstolit, 1000 padrunit, 2 granaati, 1 raadiovastuvõtja, 1 kirjutusmasin ja isiklikud asjad

Samal ajal töötles Julgeolek ülekuulamistel massiliselt läbi Sõmerpalu, Urvaste ja Linnamäe rahvast, võttes neilt riigisaladuse katte all allkirja kohustusele teavitada Julgeolekut mistahes kohtumisest metsavendadega.

20.12.1948 ründas julgeolek ülekuulamistel välja pekstud andmete alusel Valter Jeegeri punkrit Sõmerpalu vallas:

Tšekistlik-sõjalise operatsiooni akt.
20.12.1948 kl 10 Sõmerpalu vallas Võrumaal ENSV-s. Van oper vol ENSV RJM Võru maakonnaosakonnas ltn Staršii ja RJM vägede roodukomandör ltn Stepura Bandiitliku punkri ümberpiiramine ja haarang, asukohaga Sõmerpalu valla metsamassiivis, RJM 1. jao sisevägede sõduritega , avastati bandiitide punker, mis kuulub Jeeger Valter Augusti p, kes varjab end nõuk võimu eest. Kinnipeetuid pole, haavatuid pole, vastupanu osutanuid pole. Relvadest saadi 1 Saksa vintpüss, lisaks sellele padruneid 23, 2 jalgratta pedaali, 1 tekk, 1 raudahi, 1 kruus, 1 saag, kirves, labidas, haamer, meeste vanad püksid.

HK, Johannes Heeska naisevend: Viimati kohtusin Johannes Heeskaga juhuslikult 21.12.1948. Umbes kl 11 õhtul tulin Jõgehara veskist Koorastes kodu poole, kui Jõgehara-Karla teel, u 6-7 km kodust, tulid mulle vastu 2 meest. Üks neist valgustas mind taskulambiga näkku, mistõttu ma ei tundnud neist kumbagi ära. Kui ma olin neist juba mööda sõitnud, palus ta mul peatuda. Pidasin hobuse kinni ja kui see inimene lähemale tuli, osutus ta Johannes Heeskaks. Ta rääkis, et punker, mis neil Jaan Luksepa talus oli, leiti üles ja purustati, neid jälitati ja nad läksid kõik laiali. Küsisin, kuhu tee neid nüüd viib. Ta ütles, et lähevad Kooraste valda omade juurde, kuid kedagi otseselt ei nimetanud. Heeskaga oli koos „Bevin“.

Vastu aastavahetust 1948/1949 olid metsavennad laiahaardelise hävitava löögi all ja oma toetajatest ära lõigatud. Omaksed arreteeritud, kodud tühjaks veetud, kõik sugulased teravdatud valve all. Ants Aunver liikus tagasi kodu ümbrusse Linnamäe valda. Johannes Heeska leidis endale varjupaiga Osulas Valter Jeegeri juures punkris Hilda Laugasoni talu saunas, kust ta 1949. a alguses kolis edasi elama Salme Sari tallu Loosu-Navile.

Surm hõrendas pidevalt metsavendade ridu. Uut aastat 1949 alustasid metsavennad ilma kahe senise kaaslaseta: 1948. a langesid Kalju Visnapuu (22a) ja Artur Telling (20a)

Kalju Visnapuu

22a, s 1926, hdn „Jeekim" oli pärit Saareotsa talust Kuldre k/n. Kirjeldus: keskmist kasvu, tugeva kehaehitusega, tume šatään, pikkade tahakammitud juustega, nina keskmine, pikk, sirge.
Saksa ajal töötas Kalju Visnapuu 3 a sulasena metsnik Saare juures. Sügisel 1944, pärast Saksa vägede lahkumist, mobiliseeriti ta nõukogude armeesse. Veebruaris 1945. a saadeti Kuramaale rindele. Kalju Visnapuu põgenes rindele suunduvast ešelonist ja asus kodus varjama. Soojade ilmade saabudes läks ta metsa, käies vaid vahel kodus. Sügisel 1945 liitus ta metsavendadega ja käis kodus harva. Esialgu varjus ta deserteerumise pärast, pärast amnestia kuulutamist desertööridele plaanis ta end varjata sõja alguseni Ameerika-Inglismaa ning nõukogude võimu vahel. 1947. a miilitsa ja hävituspataljonlaste korraldatud haarangu ajal tema koju suutis ta põgeneda aknast välja hüpates ja pääses metsa. 1947. a lõpus ehitasid Kalju Visnapuu koos Johannes Heeskaga maa-aluse peidupaiga Leida Reinumägi juurde talu vanasse lagunenud lauta, u 100m elumajast Pätsimäel. See oli maa-alune punker, kuhu mahtus magama 2 inimest. Selles punkris asusid Johannes Heeska ja Kalju Visnapuu periooditi talv läbi kuni 1948. a märtsini. Metsavendi toitsid nii omaksed kui Pätsimäe pererahvas. Külainimesedki märkasid Pätsimäel metsavendi: Henriksoni jutu järgi lõhkusid kaks metsavenda 1948 kevadel nende juures puid. 1948. a varjas Kalju Visnapuu end koos Artur Tellinguga punkris Uhtjärve ääres. Toitu viis talle isa Jaan paadiga otse üle Uhtjärve.
1948. a augustis sai Kalju Visnapuu hävituspataljonlase Mihkel Halleri tulistatud kuulist surmavalt haavata, kui oli Hinuri talus õunaraksus.

VJ, isa: Visnapuu Kalju tapsid tundmatud inimesed augustis 1948 ja tema laip oli jäetud salaja minu talu juurde. Märganud talu akna all poja laipa, matsin ma ta maha 300 m kaugusele oma kodust. Ma ei ole sellest kellegi rääkinud, isegi mitte oma naisele, kuigi tean, et ta väga armastab oma poega. Tegin sellise otsuse, sest kartsin, et naine saab selle tõttu haigushoo, ta on südamehaige.

Teistel andmetel osalesid Kalju Visnapuu matmisel ka metsavennad. 2016. a kaevati Kalju Visnapuu säilmed välja ja maeti ümber Urvaste surnuaeda.

Artur Telling

20a, s 1928, hdn „Jõlep" (Jõlõp"). Kirjeldus: pikka kasvu, tumedapäine, pruunisilmne, kannab prille, seljas tumeroheline sportpluus, jalas mustad kalifeed, nahksaapad.
Artur Telling oli pärit Urvaste vallast Kärstna talust. Kui ta 1948 metsa läks, elasid ta ema-isa ja kaksikõde Alli Uhtjärve ääres Tuliku (Tuuliku?) talus. Vend Voldemar oli 1945. a saadetud Venemaa vangilaagritesse Uuralites, tema täditütre perekond küüditatud juunis 1941. a. Juuniküüditamise julmusest ajendatult läks Artur Telling 15 aastase noorukina vabatahtlikuna Saksa sõjaväkke kommunistide vastu võitlema.
Sõja järel jäi Artur Telling koju ja jätkas õppimist Otepää keskkoolis. Kooli direktor oli stalinistist Venemaa eestlane Linda Dejeva. Direktor kutsus ta laulmistunnist oma kabinetti, kus hävituspataljonlased Artur Tellingu kinni võtsid ja viisid Kooraste vallamajja luku taha. Telling põgenes läbi akna. Viivitamatult korraldasid hävituspataljonlased haarangud tema vanemate ning sugulaste taludes, kuid Artur Telling jäi tabamata. Noormehesse jäi tugev viha Dejeva vastu.

Klassiõde TV: Pärast tema arreteerimist ei teadnud ma temast midagi kuni 26. aprillini, kui minu korterisse tuli mu sõbranna Aino Niklus, kes oli koduteel kohanud Artur Tellingut. Artur rääkis talle, et põgenes arestist ja läks metsavennaks. Aino Niklus ütles, et Artur Telling tahab järgmisel päeval, so 27.04.1948, minuga Otepää Linnamäel kohtuda. 27. aprillil olin õhtul Otepääl koolis komsomolikoosolekul, kus mind võeti komsomoli, õhtul kl 11 pärast komsomoli võtmist läksin Artur Tellinguga kohtuma. Kui ma Aino Niklusega sinna jõudsin, siis Artur Telling juba ootas. Ta rõõmustas mu tuleku üle ja me istusime ja rääkisime ligi tund aega. Ta rääkis mulle, et tal õnnestus akna kaudu põgeneda, kui ta oli pandud aresti Kooraste TK-s. Tema arreteerimise põhjustest me ei rääkinud, kuid ta palus mind väga endaga edasi sidet pidada ja olla samasugustes suhetes kui enne tema arreteerimist ja metsa minekut. Meil olid väga lähedased suhted, me armastasime teineteist.

Artur Telling ehitas koos Kalju Visnapuu ja Feliks Hõbega endale punkri Uhtjärve kaldale, kodust 500 m kaugusele. Seal varjasid eri aegadel mitmed metsavennad, punker ise oli ehitatud kahele inimesele. Tellingu isatalu maadel asus veel teinegi punker, kolmas asus Piirivariku metsas, 5 km kodutalust. Süüa said metsavennad kodustelt.

TA, kaksikõde: Tegin põllul tööd, kui äkki kuulsin vilet. Vaatasin, et kes vilistas ja nägin metsaserval oma venda. Läksin temaga kokku saama, ta oli koos Hõbega. Vend tahtis, et ma tooksin kodust süüa. Koju jõudes ütlesin emale-isale, et kohtasin just Arturit koos „Jokkeriga“. Ema-isa loal viisin neile 2 kg leiba, suitsuliha ja piima. Varsti pärast söögi viimist tuli nende juurde isa Telling Gustav. Mina läksin ära, isa jäi nendega juttu ajama. Nädal või kaks pärast seda kohtumist tuli Artur koju, vahetas pesu, sõi, ja läks metsa tagasi. Ema ja isa olid sel ajal ära Antslas turul. Viimast korda nägin venda novembris 1948. Ta küsis, kuidas vanemad elavad ja ega sõdurid ei ole käinud teda kinni võtmas.

TV: Meilt tahtsid nad infot olukorra kohta vallas. Nende tegudest ma ei tea midagi. Leppisime kokku kohtumise Urvastes Zimbroti talus 1. mail 1948. Varahommikul sõisime me Aino Niklusega jalgratastel Zimbroti tallu. Kui me sinna jõudsime, tuli saunast meile õuele vastu Artur Telling. Me Aino Niklusega veensime Tellingut metsast välja tulema, aga tema ütles, et ei saa seda teha, kuna teenis Saksa armees. Sel korral Artur Telling tundis huvi Otepää KK direktori Dejeva vastu ja ütles, et tal on kavatsus direktor tappa, kuna see on tema arreteerimisega seotud. Jutuajamisel ütles Artur Telling mulle, et tema end elusalt nõukogude võimuorganite kätte ei anna.

Artur Telling pidas ühendust klassiõdede Virve Tamme ja Aino Niklusega, kes käisid tal korduvalt jalgratastega Otepäält Urvastesse külas. Artur Telling (20a) koos Valter Jeegeri (30a) ja Erich Jeegeriga (23a) käisid tüdrukutel külas ka sügisel nende Elvas õppimise ajal.

TV: Sügisesel kohtumisel septembris rääkis Artur Telling, et ta läks metsavennasalka ja otsustas metsast mitte välja tulla. Ma kurvastasin väga selle teate peale ja ütlesin talle, et see oli halb tegu. Artur Telling hoiatas mind, et kui ma katkestan temaga side, siis ta tema salk röövib kauplust, mille juhataja mu isa on.

Sügisel Elvasse keskkooli õppima läinud klassiõde kinkis Artur Tellingule oma foto ja nimegraveeringuga hõbesõrmuse, mida Artur Telling kandis endaga kaasas ka surmahetkel.

ML: Artur Telling rääkis, et praegu me varjame. Aga varsti tuleb aeg, kui ENSV-s ei ole nõukogude võimu. Algab teine aeg, mis on sarnane Pätsi kodanlikule ajale, meie, eestlased, peame ühinema ja nõukogude korrale vastu panema. Praegusel ajal on meie ülesandeks röövida kauplusi ja saada raha, et pikendada enda ellujäämist kuni Eesti vabanemiseni. Sama juttu rääkis ka Kalju Visnapuu.

Oht ja surm oli metsavendade pidev kaaslane.

LM: 1950. a kevadel rääkis Valter Jeeger, et kord, kui ta koos Artur Tellinguga läks mööda teed Sõmerpalu poole, tuli neile vastu vanker, kus istusid 2 meest, kellest üks oli relvastatud. See relvastatud mees tahtis nende pihta tule avada, kuid Valter Jeeger ja Artur Telling märkasid seda. Relva konfiskeerides tapsid nad relvastatud mehe vankris, teise mehe jätsid ellu sellepärast, et see oli relvitu. Kes see nimeliselt oli, ta ei öelnud. Ma arvan, et ta ei teadnud selle nime isegi. Et mehel oli relv, pidi ta olema üks nõukogude võimu esindaja.

TR: Läksin magama rehe peale, seal oli minul rukis. Valvasin seal, et keegi rukist ei varastaks. Artur Telling tuli õhtul sinna minu juurde ja oli seal keskööni. Ta rääkis mulle, kuidas ta pidi äärepealt vangi langema vene sõduritele Linnamäe metsa ääres, ühes oma sõbraga. Õnneks olid sõdurid tulnud kõva jutuajamisega ja kohe kui ta oli sõdurite juttu kuulnud, olid nad end ära peitnud ja nii olid kümme sõdurit läinud neist päeva ajal mööda.

Koos Valter Jeegeriga jäi Artur Telling Sõmerpalus ette relva ähvardusel dokumente nõudnud miilitsavolinik Kartoškinile kaaslasega. Nõutud dokumentide asemel tõmbas Telling põuest püstoli ja tulistas Kartoškinit, haarates samal ajal temalt automaadi. Teine miilits viskas oma relva hirmuga maha ja jooksis minema.

Lisaks ettevõtmistele koos Johannes Heeska ja Ants Aunveriga on Artur Tellingut seostatud mitme autorööviga 1948 a suvel. Ühel korral peatati kinni Venemaalt Eestisse suguloomi ostma tulnud venelased. Metsavennad võtsid ära loomade osturaha ja lubasid autol inimestega edasi sõita. Sügisel 1948 röövisid Telling ja Jeeger Urvaste vallas Valga linnufarmi autot, ära võeti u 5000 rbl riigi raha.

Artur Tellingut toetasid lisaks omastele Tuliku talust ja tema tädi Maria Zimbroti perele Ala-Tilsu talust veel tema vanaisa juures Urvastes Pihlaku talus elanud Agnessa Kond, Tartumaal Otepääl Kaarna talu peremees Raudsepp, Sangaste vallas Möldre talus Jaan Luik, Väikoni talus Alfred Neeme jpt. Urvaste asunduses oli metsavendade usaldusisikuks Artur Tellingu kooliõde Meeta Laurits Laane talust. Artur Telling külastas teda sageli teel Rauskapalu metsa oma vanaisa Peeter Musta juurde. Meeta Laurits eiras „nõukogude inimese normi“ ja lasi end kolhoosist välja visata, jättes nõutud normipäevad täitmata. Rajoonilehes nahutati teda avalikult, sest ta ei asunud metsaveonormi täitma. Pärast Artur Tellingu langemist 1948. a lõpus abistas Meeta Laurits aastaid edasi Valter Jeegerit ja Ants Aunverit, kuni arreteeriti 1951. a. Ta suutis ka ülekuulaja Jaan Gustavi p Petersoni närvi ajada, teatades kartmatu rahuga, et metsavennad on nii armastusväärsed inimesed, et ta ei kavatsegi neid üles anda.

LM: Juunis 1948. a, täpset kuupäeva ei mäleta, magasin juba, kui keegi koputas aknale. Ärkasin koputuse peale üles ja nägin akna taga seismas koolivenda Telling Arturit. Ta palus juua, mida ma andsin. Tuppa tulles küsis ta, kuidas ma elan ja millega tegelen. Ta tundis huvi, millega tegelevad teised tüdrukud, kellega koos me õppisime. Mina rääkisin ja Telling vaatas albumist klassiõdede pilte. Pärast seda ütles Artur Telling, et ta on väga väsinud ja tahaks puhata. Tegin talle aseme üles ja ta magas 4 tundi. See, miks ta end varjab, oli mulle juba varem teada. Varjasin metsavendi, sest mul olid nendega head ja sõbralikud suhted.

1948. a detsembri lõpus olid metsavendade lähemad sugulased-toetajad arreteeritud, talv oli võimust võtnud. Enne aastalõppu, 28.12.1948, sattus Artur Telling metsateel Urvaste mõisa lähedal Alandi (teisal Alide) talu juures Julgeoleku varitsusele. Peatumiskäsku eirates jooksis ta vastutuld andes metsa. Ta elu lõpetati automaadi- ja kuulipildujatule ning püstolilasuga. Tema surnukeha viidi Võrru, äratundmiseks tema varem vangistatud isale.

Julgeoleku raport: Mina, RJM Võru maakonnaosakonna 2-N osakonna operatiivvolinik van ltn Sotnik koos Võru maakonnaosakonna operatiivvolinik Vetkiniga, RJM 260 SP (vene t) vägede ülema van snt Kutuzoviga, miilitsaseersant Saltõkoviga koostasid akti alljärgneva kohta 28. dets k.a. metsamassivi läbiotsimisel ja Alandi talu läbiotsimisel Urvaste vallas Võru maakonnas märgati teed pidi astumas tundmatut meest. Kinnipidamiskatsel tundmatu hüüdmise peale ei peatunud ja püüdis põgeneda metsamassiivi. Tundmatu jooksis edasi ka pärast hoiatuslaske. Seoses sellega, et teda kinni pidada polnud võimalik, tundmatu tapeti. Läbiotsimisel võeti tapetult ära: Püstol „Valter“ 13 padruniga, Belgia süsteemi püstol 7 padruniga, nõukogude pass välja antud 10.11.47 Võru miilitsaosakonnast Telling Artur Gustavi p nimele, sissekirjutus Telling Artur Gustavi p nimele, nõukogude raha 601 rbl, 3 fotot, Punatähe orden n 2247592, komsomolimärk.

Tapetud Artur Tellinguga tuli Julgeolekul tegeleda ka pärast ta surma. Salajases matmiskohas kevadvete poolt kraavist välja uhutud laipa peeti algul Artur Tellinguks.

Otsus 6.11.1949
Uurimismaterjali põhjal ENSV RJM Võru maakonnaosakonna töötajate ja tundmatu mehe laiba osas, mis leiti Võru vallas Võru maakonnas ENSV-s
Juulis 1949 k.a. tuli ENSV RJM eriosakonnale ENSV SM sisevägede sõjaväeprokuratuurist materjal ENSV RJM Võru maakonnaosakonna töötajate ebaseadusliku tegevuse kohta, kes, olles tapnud ühe bandiidi nimega Telling, ei võtnud pärast seda kasutusele nõutavaid meetmeid tapmise asjaolude uurimisel ja tapetu mahamatmisel. Bandiit Tellingu laip leiti hiljem kraavi visatuna. Uurimine tegi kindlaks:
et detsembris 1948 tappis ENSV RJM Võru maakonnaosakonna operatiiv-sõjaline rühm tõepoolest relvastanud vastupanu osutanud bandiit-terroristi Telling Arturi Gustavi p s 1928, Telling tapeti kuulipilduja automaattulega RJM sõjalise grupi sõdurite poolt. Pärast tapmise asjaolude dokumenteerimist ja tapetu laiba tuvastamist maeti viimane RJM osakonna komandandi ltn Ahmedzjanovi poolt Võru maakonna tellisetehase piirkonnas. Millisesse kohta täpselt bandiit Tellingu laip kaevati ja kes peale Ahmedzjanovi veel laiba maasse kaevas, pole võimalik kindlaks teha. Ahmedzjanov lõpetas veebruaris 1949 elu enesetapuga. Aprillis 1949 leidsid miilitsatöötajad Võru vallas tellisetehase piirkonnas kraavis tundmatu meesterahva laiba. Samaaegselt sai Võru maakonna prokuratuuris ametlikult teatavaks, et selles samas rajoonis detsembris 1948 mattis Võru RJM tapetud bandiidi Telling Arturi. Nende andmete põhjal tekkis oletus, et leitud tundmatu mehe laip ongi tapetud bandiit Telling. Siiski ei leidnud see järgneva uurimise käigus kinnitust. On teada, et bandiit Telling tapeti sõdurite poolt kodumaise relvaga, kaliibriga 7,62 mm, kusjuures surmavad haavad olid tal rinna piirkonnas. Leitud mees, nagu kindlaks tehti, suri kuulihaavast pähe väiksemakaliibrilisest relvast (tundmatu meesterahva laibast välja võetud kuul on lisatud uurimismaterjalile). Bandiit Tellingu tapmise pealtnägijad tunnistavad, et viimasel oli seljas kodanliku Eesti aegne munder, musta värvi püksid, samas kui leitud laibal olid kaitsevärvi rohelised sõjaväepüksid. Peale selle on täpselt teada, et bandiit Telling sündis 1928. a ja tapeti 20 aastaselt, aga leitud tundmatu mehe laip on meditsiinieksperdi sõnul 25-27 a vana. Leitud laiba tegelik isik pole kindlaks tehtud. Eeltoodu põhjal lugeda tõestatuks, et Võru vallas aprillis 1949 leitud tundmatu meesterahva laip ei kuulu tapetud bandiit Tellingule ja ENSV RJM Võru maakonnaosakonna töötajatel sellega seost ei ole. Seoses sellega, et Võru maakonnas leitud meesterahva laip jääb tuvastamatuks, suunata kõik uurimismaterjalid antud asjas ENSV RJM Võru maakonnaosakonda, et võetaks kasutusele meetmed tapetud isiku kindlakstegemiseks ja sooritatud tapmise asjaolude tuvastamiseks. Lõpetada edasine eriosakonna uurimine. Koopia käesolevast otsusest suunata ENSV SM (MVD) sisevägede sõjaväeprokurörile.
RJM eriosakonna vanemuurija van ltn Sirkel
RJM eriosakonna ülem alampolkovnik Tšibisov
ENSV RJM ministri asetäitja polkovnik Vedeejev
4.11.1949