Elukäigud 1945-1946

Ants Aunver

Ants Aunver asus end 1944. a varjama algul Johannes Heeska talus, mõne aja pärast Heeska naiseisa August Kivi juures Kõuhkna talus, kus küünis heinte all asus laudadest peidik. Seda peidikut oli varem kasutanud Johannes Heeska Saksa mobilisatsiooni eest varjumisel. Peidikus magati öösiti, päevad veedeti talus. Pea igas talus leidus mõni selline peidukoht. Kui Kõuhkna talu ümbruses haarangud sagenesid, asusid Ants Aunver, Johannes Heeska, Aksel Pallav ja Olev Kängsepp ümber Võhandu jõekäärdu, kus kaldakoopas asuvasse punkrisse pääses vaid paadiga. Paat vinnati koopasse sisse. Jõekäär püsis talvelgi jäävaba. Varjupaigas oli ruumi 12 inimesele. Kevadepoole sagenesid haarangud, ja kuna punker ei pakkunud piisavat kaitset, mindi 1945. a kevadel laiali.

Vene võimu naasmisel jagati Aunveri talu taas uusmaasaajate vahel. Tallu seadsid end kontvõõrana sisse perekond Muruoja ja üks naiskommunist. Muruojad esitasid TK-sse kaebusi Ants Aunveri ema peale ja olid häiritud vanaperenaise elamisest oma kodu ühes nurgas. Haarangu ettekäändel korraldasid nõukogude võimuesindajad rüüsteretki taludesse.

Täitevkomitee esimehe Tiituse elukaaslane:

Rahva hulgas liikus jutt, et Tiitus olevat ära võtnud kellegi Aunveri talust kaks siga, samuti oli ta Heeska talust viinud minema omandit, mistõttu ta lõpetas surmaga.

JH: Ants Aunver ütles, et Tiitus pidi jõhkralt suhtuma mõnedesse valla kodanikesse ja kiusas tema vanemaid taga. Aunveri õde rääkis talle, et Tiitus tuli nende majja, tegi läbiotsimise ja viis minema palju vara.

Ants Aunver, nagu ka teised metsa läinud mehed, pidasid röövvõimu ajutiseks ja viisid oma väärtuslikuma majakraami sugulaste juurde hoiule. Taludest käis vara riisumas ja sööki nõudmas erinevaid võõraid, hävituspataljonlastest kuni metsatöödele rakendatud sõdurite ja kotipoisteni.

Aunveri koju asunud uusmaasaaja Muruoja tütar PV:

Novembris 1945 tungisid bandiitide otsimise ettekäändel meile korterisse kolm relvastatud bandiiti suvises sõdurivormis, kuid ilma paguniteta, ja võtsid 150 kg püülijahu, 12 puuda liha, 800 rbl raha, hõbesõrmuse, teki, kleidiriide jt asju. Kõik bandiidid rääkisid röövi ajal üksnes vene keelt, kuid mitte puhtalt vaid eesti aktsendiga. Mina neist ühtegi ei tea.

Detsembris 1946 kolm automaatidega relvastatud bandiiti, esitledes end Antsla ja Linnamäe valla miilitsatöötajatena, tungisid meie korterisse ja võtsid ära majapidamisasju, samuti toiduaineid. Samuti nagu esimesel röövimisel tegid kaks neist läbiotsimist, samal ajal kui teised röövisid, seisis kolmas uksel valves. Bandiidid olid maskides, nii et nende isikuid ma ei näinud. Kuid leidsin sarnasust ühe pikka kasvu röövija osas, kes võttis osa nii esimesest röövist kui minu vanemate tapmisest. Eriti viimasel ajal olid suhted meie pere ja Aunver Lotta /Ants Aunveri ema/ vahel teravad, kuna ta avaldas rahulolematust, et tema talumajapidamine temalt ära võeti ja meile valitseda anti.

TK esimees August Tiitus leidis jõhkruse ja võõra vara röövimiste tõttu oma lõpu 5.02.1945.

AA: Talvel 1944-1945 kohtusin Kivi Augusti talus Luki (Viktor Lukk), Keemi (Harald Keem) ja Avo Pruusiga, kes olid tulnud saanidega. Nad tahtsid minuga läbi rääkida, kuidas suhtuda Linnamäe valla täitevkomitee esimehesse August Tiitusesse. Nad rääkisid, et Tiitus korraldab Linnamäel jahti varjajatele, ja talusid läbi otsides omastab sealt võõrast vara. Lukk, Keem ja Pruus teatasid, et kavatsevad Tiitusele tappa anda, et teda õpetada ja sundida lõpetama varjajate tagaajamist. Nad küsisid, kas ma kiidan nende otsuse heaks. Ütlesin, et pooldan seda.

Nõupidamise tulemusena otsustasime öösel sõita Horma külla Saare tallu, kus August Tiitus asus. Sama hobusega, millega Lukk, Keem, Pruus ja desertöör olid tulnud, suundusime järgmisel ööl Saare tallu. Sisenesime viiekesi majja, so mina, Lukk, Keem, Pruus ja desertöör (Voldemar Pähn). Meie saabumisel ta magas. Tema elukaaslane oli mulle tundmatu. Desertöör ütles Tiitusele vene keeles, et oleme NKVD-st ja meil on kohustus teha üks läbiotsimine tema kui valla TK esimehe juuresolekul. Pärast selgitust ei paistnud meie ilmumine majja öisel ajal tekitavat Tiituses mingeid kahtlusi. Meie ettepanekul istus Tiitus saani ja sõitsime koos Lauri külla Johannes Heeska tallu. (vs PV tunnistus: Tiitus riietus, võttis püstoli ja karabiini ja tuli välja. Hobuse juures käsutasin tal käed üles, teised sidusid tal käed kinni ja panid saani istuma.) Johannes Heeska oli kodus ja tuli meile vastu. Tegin Tiitusele ettepaneku vestelda keldris, et teised ei kuuleks. Keldris Tiitus rääkis mulle ära, kes on tema abilised varjajate tagaotsimisel ja keda tema kui TK esimees on lisanud Saksa käsilaste nimekirja. (AA teisal: Ta nimetas minule nõukogude aktivistide nimed ning mina märkisin need meeldejätmiseks paberile. Ülekuulamisel Tiitus ei teadnud, et ma olen metsavend – ma arvan nii. Andmed sain temalt kätte kavalusega.) Pärast vestlusel kuuldut otsustasin Tiituse tema aktiivsuse eest hukata ja ütlesin seda ka teistele metsavendadele. Nad olid otsusega nõus.

Teatasin Tiitusele, et tal tuleb sõita koos meiega NKVD ülema juurde, kes ootab teda naaberkülas ühes talus. Koos Tiitusega istusime saani mina, Pruus Avo, Lukk, Keem ja desertöör (Voldemar Pähn). Johannes Heeska jäi maha oma tallu. Sõitsime saaniga Võru maanteele, sealt keerasime paremale, sõitsime üle Võhandu silla ja peatusime teel, mis viib läbi soise metsa Pissi küla suunas. Desertöör jäi hobuse juurde, mina, Lukk, Keem ja Avo Pruus juhatasime Tiituse üle soo metsa. Teest u 200 m kaugusel järgmise kraavi silla juures tulistasin August Tiitust kuklasse. Kinnitasime ta sinelihõlmad tugevalt naeltega kokku, lükkasime lati sineliserva alt sisse ja kandsime neljakesi laiba silla alla. Hobuse juurde naasnult sõitsid Avo Pruus, Lukk, Keem ja desertöör edasi Antsla suunas, mina läksin Johannes Heeska tallu tagasi. Ütlesin talle, et hukkasime Tiituse silla juures teel Pissi külla. Mingeid üksikasju ma talle ei rääkinud ja ta ka ei küsinud.

Üks meist võttis Tiituselt ära revolvri Nagaan, see jäi kas Luki või Pruusi kätte. Tiituse lasin maha 7,65 kaliibriga Belgia püstolist.

Märtsi lõpus 1945 lahkus Ants Aunver Pärnumaale Vihtrasse (õemehe isa dokumentidega) ja hakkas seal tööle sovhoosi brigadirina. Sovhoosi direktoriks oli tema teise õe mees, Eesti Vabariigi rahvuskomiteega seotud August Püvi, kes elas seal nime all Reet. 1945. a suvel arreteeris Julgeolek August Püvi ja sovhoosi raamatupidaja. Aunveril õnnestus metsa joostes pääseda ja ta liikus Otepääle. Suvest 1945 kuni suveni 1946 varjas ta end Otepää ümbruses metsavenna(-vendadega), kellega seostub (varju)nimi kolonel Karl Parts.

1946. a sai ta püsiva peavarju oma onu Jaan Luksepa talus Laukülas Sangaste vallas. Kuni sügiseste külmadeni magas ta küünis, hiljem toas. Uue aasta algul ehitas ta endale puukuuri riida alla maa-aluse punkri. 1946. a sai ta Linnamäe TK sekretäri Julius Taplase vahendusel taas kokku Johannes Heeskaga. Heeskast sai järgnevaks kaheks aastaks Ants Aunveri punkrikaaslane.

Johannes Heeska

Johannes Heeska varjas end koos Ants Aunveri, Aksel Pallavi, Olev Kängsepa ja Tartu maakonnast pärit „Timoga“’. 1945. a ühines nendega Robert Heeska, kes deserteerus Punaarmeest. Heeskate kolmas, noorim vend oli Venemaale 10. a vangistusse viidud, kuna oli tudengina Tartus Stalini pildi ära visanud.

1945. a augustis varjas Johannes Heeska end Hammaste külas Tori talus koos Avo Pruusiga. Heeskal oli vintpüss, Pruusil automaat.

AA: Aksel Pallavi talus oli vesiveski. Selle veski pööningule ehitasid Aksel Pallav ja Johannes Heeska salajase varjamiskoha, laudadega eraldatud ruumi veski katuse ja lae vahel ühes kaugemas nurgas. Sinna pääsemiseks oli vaja eemale tõmmata kaks kokkulöödud lauda lae peal. Käisin seal korduvalt, kui 1944. a sügisel Johannes Heeska talus varjasin. Seal oli meil patareide peal raadiovastuvõtja. Kuulasime Aksel Pallavi ja Johannes Heeskaga palju kordi raadiosaateid. Enamasti välismaiseid - Saksamaalt, Rootsist ja Soomest.

1946. a varjas Johannes Heeska end mõnda aega punkris Karl Kuusi isakodus Ala-Põdral koos August Kängsepaga. Rein Märdimäe naiselt sai ta seal maakaardi, millelt uuris teedevõrku Tartusse.

BE: 1946. a lõpus kutsus Märdimäe Rein mind enda poole peoõhtule. Nägin seal ühes toas metsavendi, kes istusid kaetud laua ääres, millel oli igasugust sööki ja viina. Tundsin neist Johannes Heeskat, Heeska sugulast Kängseppa, keda kutsuti Otto ja kes elas Heeska talus, üks metsavend oli Tartust.

1946. a jooksul varjas Johannes Heeska end ligi pool aastat üksi, suvel 1946 ühines temaga legaalselt elanud Karl Pommer ja Alfred Hein. Koos Alfred Heinaga ehitasid nad punkri, kuhu ühinesid ka Robert Heeska ja Karl Kuus. 1946. a liikus Johannes Heeska sageli Uhtjärve piirkonnas, Kalju Visnapuu isatalu ümbruses. Urvaste valda Pätsimäele ehitasid metsavennad punkri, kus varjasid end Kalju Visnapuu, Johannes Heeska, Feliks Hõbe ja Robert Heeska.

HR: Kõik me varjasime nõukogude võimu eest, sest ei tahtnud minna nõukogude armeesse. Ja meid jälitasid nõukogude võimuorganid. Meil oli vaja vahendeid ellujäämiseks ja me muretsesime need vahendid relvastatud rünnakutega.

Ülekuulaja küsimusele: “Miks te nii palju röövisite? See ületas ju teie vajadused!”, vastas Robert Heeska 1956. a:

Sagedastel haarangutel olime sunnitud kraami maha jätma ja liikuma teise kohta. Elatusvahendite puudumine uues kohas sundis meid järgmistele röövidele.

1946. a lõpus asus Johannes Heeska end varjama Ants Aunveri ehitatud punkris Jaan Luksepa talus (Mälu-Oti talu) Sangaste vallas Laukülas.

HJ: Meie salgal puudus kindel juht, olime kõik võrdsed liikmed. Röövimisel oli juhiks see, kes kõige paremini tundis olusid. Meie meelest nõukogude kord röövis paljaks meid, s.t rahvast, ja meie, metsavennad, röövisime selle riigilt tagasi. Kõige suurem autoriteet meie seas oli Ants Aunveril.

Ülevaade 1945-1946. a Julgeolekus täheldatud juhtumitest Linnamäel ja naabervaldades

5.02.1945 jäi kadunuks Linnamäe TK esimees August Tiitus
25.07.45 röövisid tundmatud Sõmerpalu vallas Sulbis kooperatiivi varustuspunkti, kaasa viidi 3 kasti mune
17.08.45 tulistati Sõmerpalu jaama lähedal NKVD operatiivvolinikku n ltn Tšamkajevit
18.09.45 Sõmerpalu vallas tulistasid metsavennad 22. sisevägede laskurdiviisi võitlejate gruppi, haavati 2 võitlejat, 1 jäi teadmata kadunuks.
15.10.45 rüüstati Sulbi k/n
15.10.45 tulistati metsast hävituspataljonlasi Heino Rootsi Heinot ja Ants Rosset, kes surid
26.10.45 tappis Julgeoleku operatiivgrupp Järvere mõisa juures Sõmerpalu vallas Hamburgi elaniku Hans Voss Juliuse p, s 1914. Läheduses avastati vastehitatud varustatud punker.
5.11.45 rünnati Sõmerpalu vallas Paasi talus Feodor Javorskit, kes tapeti
6.12.45 rünnati Sõmerpalus Männa? talu, kus tapeti Aleksander Potter ja selle poeg Richard Potter
22. 12.45 Linnamäe vallas tapeti ltn Adolf Schmidt ja Hedvig Ader.
Öösel sisenesid 3 Punaarmee vormis meest korterisse, kus viibisid Punaarmeest puhkusele tulnud Hugo Ader ja Hedvig Ader ning koos temaga ltn Schmidt. Sissetulnud võõrad kontrollisid nende dokumente ja kottide sisu. Leitnant ja Hedvig Ader käsutati riidesse ja õue, kus neil lasti avada aidad ja küünid, kus tundmatud tegid läbiotsimise. Ülejäänud toasolijaist kedagi õue ei lastud. Võõrad viisid talust kaasa kraami. Ader ja Schmidt leiti hiljem kohapeal mahalastutena.
28. 12.45 langes Keretü soos asunud Lükkä punkrile tehtud haarangus 9 metsavenda: Harald Keem, Viktor Lukk, Vambola Lukk, Arnold Kuus, Mihkel Lõhmus, Henn Pihlapuu, Edgar Raudsepp, Kalju Rebane ja üks tundmatu metsavend. Põgenema pääsesid Arnold Ottan, Kristjan Tuvikene ja Erich Sepp. Punkrielanik Kalju Kirbits oli jõuluks lahkunud koju Viitina valda.
25.01.46 tegi enesetapu Julgeolekusse korduvülekuulamisele kutsutud Vaabina kooli direktor Alfred Leok. 6.12.1945 oli Leok kutsutud tunnistajana Harri Verevi vastu Julgeolekusse, kus Leok eitas Verevile Nagaani andmist. 23.1.46 nõudis Julgeolek ta taas ülekuulamisele. 25.1.46 kell 3 öösel lahkus mees oma kodust Antsla jaama suunas, et sõita rongiga Võrru ülekuulamisele, pärastlõunal leidis naine ta kodusaunast pooduna. Naise kinnitusel oli mees talle viimase viie aasta jooksul korduvalt öelnud, et kui poleks naist ja tütart, ei tahaks ta siin ilmas enam elada.
25.01.46 ründas Urvastes 10 liikmeline salk Urvaste k/n, osa ründajatest olid nõukogude armee ohvitseride mundris. Tapeti valimiseelses kampaanias osalenud ltn Polujektov ja 4 nõukogude aktivisti. Haavati hävituspataljoni jaokomandöri Haugi. K/n võeti lahkudes kaasa rahvakaitsele kuulunud relvad, raadioaparaat ja telefon.
10.02.46? Rünnati Võru rajoonis valimisjaoskonda, tapeti ja haavati mitmeid inimesi /küsimus juhtumi kohta esitati ülekuulamisel A.K-le, rohkem andmeid sündmusest pole/
18.02.46 ründasid metsavennad Urvastes hävituspataljonlase Rudolf Tammemägi talu, kus elas hävituspataljonlane Rudolf Kiidron. Kiidroni tuppa visati granaat. Granaati tagasi heites lõhkes see Kiidronil käes, vigastades kätt ja jalgu. Rünnakul sai tulistamises haavata ka üks metsavend.
8.03.46 (teisal 24.03) Uue-Antsla meierei ja piiritusetehase rööv (piiritusetehast rööviti ka 25.01.47). Algatajad olid Kooraste metsavennad Hann Helbre ja August Hallap. Koorastest oli 6-8 inimest, kokku oli osavõtjaid 13, teiste hulgas Robert Heeska, Kalju Visnapuu, Feliks Hõbe. Võitehase juurde sõideti 6 hobusel. Valvuritele esitleti end julgeolekutöötajatena. Ära viidi 382,5 kg (12 kasti) koorevõid ja 1400 l (2969 rbl 72 kop eest) piiritust.

Kesköösel koputati uksele. Ma kohe ei avanud ja sain aru, et väljas lõhutakse telefoniliini. Seejärel koputati tugevamalt. Läksin ukse juurde ja küsisin: kes koputab? Mulle vastati: piiritust on vaja. Nad lubasid ukse lõhkuda ja ise sisse tulla. Ehmusin ja avasin ukse. Sisenesid relvastatud mehed. Relva ähvardusel läksin viinakeldri juurde, u 100 m mu elumajast. Ühel uksel oli lukk eest murtud, teise avasin võtmega ise. Sees hakkasid nad mult nõudma anumaid, kuhu piiritust valada. Leidnud nõud, valasid need täis ja kandsid õue. Üks neist ütles, et rohkem pole vaja võtta, küllalt juba. Mind viidi majja tagasi ja hoiatati, et ma kella kaheksani hommikul kuhugi ei läheks. Vastasel juhul läheb mul halvasti. Hommikul helistasin põllumajandustehnikumist miilitsasse ja varsti sõitis miilits sündmuskohta uurima. Piiritust võeti u 2500-3000 liitrit. Piiritusetehase sisustust nad ei lõhkunud. Palju neid oli, ma ei tea, tuppa tulid 4 inimest, mõned jäid õue. Relvadeks olid neil vintpüssid ja automaadid. Jah, samal ööl viidi ka võitehasest võid. Võitehas ja piiritusetehas asuvad sama katuse all. Nad rääkisid eesti keelt.

Uue-Antsla võitehase juhtaja 1944-1947 LA: Nägin õuel 5-6 vankrit, kui palju oli inimesi, ma ei tea. Magasin juba, kui kuulsin õues hääli. Naine avas ukse ja röövlid tulid tuppa. Osa neist tulid läbi katki löödud koridoriakna. Naiselt nõuti võitööstuse võtit, et kui ei anna, viskavad granaadi korterisse. Andsin võtme, nad käskisid mul endile järgneda. Õues võikeldri juures nägin kolme sõjaväevormis meest. Nad avasid võtmega ukse ja kandsid või vankritesse. Vanker täis laaditud, sõitsid nad minema. Mind hoitatati hommikuni toast lahkumast. Hommikul läksin piiritusetehasesse helistama, kuid telefoniliin oli lõhutud. Võid võeti u 100 kg. Ise nägin 3 röövlit, kui palju neid kokku oli, ei tea.

Piiritus viidi minema 40 l kardades, karrad maeti peidukohtadesse.

KR: 1947. a suvel näitasid Hõbe ja Visnapuu mulle kohta, kus neil oli üks piiritusenõu, sealt ma tõin neile piiritust. Samuti rääksid nad, et üks piiritusenõu on neil maha maetud Linnamäe Eesti surnuaeda, aga sealt nad piiritust ei võta, kuna see koht olevat võimude jälgimise all.

13.03.46 Nädal pärast Churchilli kõnet Fultonis raudse eesriide langemisest Euroopas toimus mitmekümne mehelise ühendsalga (sh 2 naist) alistumatuseakt - vallakeskuse Osula hõivamine. EKP keskkomitee volinik Tallinnast saadeti võimudele sõna viima (põhjendusega: sina pole meile midagi kurja teinud), et Osulas nõukogude kord ei kehti. Õhtu eel lasti maha paikne punaaktiiv, kokku 13 inimest: külavolinik, maksuinspektor, varumisagent, rahvakaitselane, TK esimees ja asjaajaja jt. Pealekaebajad Rossed ja hävituspataljonlane Leevold olid surnuks tulistatud kümnetest kuulidest, ülejäänud paari lasuga, tapetute seas oli kaks teismelist. Miilitsavoliniku ruumist võtsid ründajad kaasa relvi: 2 hävitajate (ehk Rahvakaitse) kergekuulipildujat, 2 automaati ja 3 vinti. Ründajad hoidsid asulat enda valduses kogu päeva, hommikul kl 6 kuni õhtul 19.30-ni. Ere allumatuse väljendus ajas võimud ärevaks ja see kajas Tallinnast Moskvani.
Tapetud Rossed olid tegelenud nuhkimise ja pealekaebamisega:

Minu vend Heini Rosse Friedrichi pg käis minul külas Klooga sõjaväelaagris 1945 sügisel, siis vend rääkis minule, et käisime Johannes Ülenurme otsimas, kes varjab end metsas, kuid kätte me teda ei saanud.

1.04.46 toimus 7 tundi kestnud Julgeoleku rünnak Määritsa (Hindriku) talule Sulbis, kus sadakond sisevägede sõdurit ja hävituspataljonlast piirasid ja lõpuks põletasid majja sisse talu elanikud koos metsavendadega: Marta Määritsa, Liina Sillamaa, Erna ja Osvald Tatriku, Avo Pruusi, Karl Heeriku ja ühe tundmatu. Piiramisest väljamurdmiskatsel langesid Aksel Pallav ja Kalju Tiits.
26.04.46 öösel vastu 27. ründas Julgeoleku operatiivgrupp Koidu talu (esmase teate kohaselt Sõmerpalu vallas Koidu külas Niidu talu), põletades 4 tunnise lahingu järel sisse 4 inimest, algsel oletusel Karl Heeriku 25-27a Sõmerpalu elaniku, Samuil Toropi 50-55a Sõmerpalu Niidu talu peremehe, Kalju Toropi Samuili p 25-26 a Sõmerpalust ja ühe tundmatu.
Tegelikult Karl Heerik oli langenud varem, Määritsa talus toimunud 7 tunnises lahingus 1.04.1946. Kalju Torop ei hukkunud Koidu talus, vaid pääses sellest lahingust põgenema. Ta vangistati 11. 07.47. Talus langesid peremees Samuel Torop, soomepoiss Arkadi Hanschmidt s 1926, Villi Kupp s 1925 ja Kalju Täht.
26.04.1946 röövisid metsavennad Uue-Antsla võitehast.
5.05.46 võeti agent „Hutorskoi“ teate peale kl 1 öösel Raudsepa talus Sõmerpalu vallas kinni Avo Pruusi salgast Mihkel Oras Pauli p ja Harald Männiste Pauli poeg, arreteeriti talu peremees Olev Männiste.
19.06.46 püüdis MVD sisevägede 138 polgu üksus kinni pidada August Hallapit Tikerpuu salgast. Viimane osutas relvastatud vastupanu ja tapeti. Ära võeti püstol Walther ja granaat F-1 ning 1 padrun püstolile.
20.06.46 võeti Sõmerpalu vallas kinni Eduard Savi, kes oli 1945 deserteerunud Eesti korpusest ja varjanud end sellest ajast koos metsavendadega. Võeti ära püstol TT ja sellele 15 padrunit.
6.07.46 tapsid Antsla RJM operatiivpunkti ülem n ltn Kohlberg /vene kirjapildis Kohberg/, rahvakaitselased Joakit ning Väljastu piinarikkalt politseikonstaabel Harri Halleri (Haldma). Päevasel ajal varitsesid nad Ala-Põdra talu ümber Linnamäel, mis oli vendade Hallerite kodu. Ala-Põdra talu lähedases punkris varjasid end Harri Haller (Haldma) koos naise Helmiga, Hödrejärv ja teisi metsavendi. Kohlberg tulistas Harri Haldmale automaadivalangu jalgadesse ja appi hüüdval mehel lasti koduõuel pikaldaselt verest tühjaks joosta. Laip maeti lähedusse metsa.
18.07.1946 ööl vastu 19. rööviti Linnamäe kooperatiivi. Valve puudumise pärast sai hävituspataljoni komandör Rudolf Lepistu võimudelt hoiatuse ja ähvarduse, et võetakse vastutusele.
Linnamäe kooperatiivi röövis 4-5 liikmeline rühm relvastatud isikuid, kellest üks oli punaarmee vormis. Kaasa võeti viina, komme ja u 20 pakki paberosse. Kaupluse valvur, hävituspataljonlane Veski August oli haigeks jäänud ja ei viibinud vahipostil.

Kell 7 hommikul sai Linnamäe partorg Jaan Teplenkov teate kooperatiivi röövimise kohta, röövijad liikusid Urvaste suunas. Seda märkas kaupluse majas elanud Erna Siivak, kes teatas Anne Tuhkurile, viimane omakorda rahvakaitselasele Kalju Värtmanile, kes oli valves Linnamäe TK juures ja kes kandis ette partorg Teplenkovile. Viimane kutsus oma initsiatiivil kaasa 2 hävituspataljonlast ja miilits Raudsepa, kes oli kodus puhkusel, ning organiseeris jälitamise. Jälitanud röövijaid u 4-5 km Linnamäe TK-st, märkasid nad metsas küüni, milles kuulsid jutuhääli. Hävituspataljonlased soovitasid partorgil loobuda kohapeal isepäi tegutsemisest, teatada miilitsasse ja Rahvakaitse staapi, kuid partorg, oletades, et bandiite oli vaid 2, otsustas küüni umber piirata ja röövijad kinni võtta. Partorg saatis Raudsepa minema ümber küüni, jäädes ise kahe rahvakaitselasega olukorda jälgima. Samal hetkel väljus küünist Punaarmee ohvitseri mundrit kandev mees, pudel viina käes, ja sammus ümber küüni liikunud Raudsepa suunas, kes oli seisatanud, end varjamata, küünist 40 m kaugusel. Tundmatu läks talle päris lähedale, võttis tal vintpüssi käest ja tulistas teda teises käes olnud püstolist. Läks lahti tulevahetus, küünist avati automaadituli rahvakaitselaste pihta. Vasakusse kätte haavata saanud partorg käskis kahel hävituspataljonlasel taganeda. Samal ajal jooksis küünist välja 4 tundmatut automaatidega relvastatud meest, kes heitsid küüni lähedusse pikali, jätkates tulistamist. TK-sse tagasijõudnud, teatas Teplenkov juhtunust miilitsasse. Sõit sündmuskohale tulemust ei andnud. Metsavennad olid lahkunud, jätnud oma toidu küüni maha. Küünis prahi alt leiti tapetud militsionäärile kuulunud Saksa vintpüss. Raudsepa laip lebas 40 m nimetatud küünist, kuuliaukudega paremas käsivarres ja peas. Uurimine tulemusi ei andnud. Linnamäe valla agentuurile anti käsk bande liikmed ja asukoht kindlaks teha.

29.07.1946 vastu 30.07 Tsooru kaupluse rööv
Kaupluses käisid Johannes ja Robert Heeska. Feliks Hõbe, Karl Pommer, Karl Kuus, Helbre e „Tarzan“, Hallap e „Pakan“ ja Hallapi õde „Lea“ ehk „Miki“, Alfred Hein ja veel mõned Koorastest. Tsooru elanik Raivo Must kohtas röövilt tagasi suunduvaid metsavendi u 1 km Tsoorust Viirapalu poole. Üks oli rattaga, teised vankril ja mõned jalgsi, kokku 9-10 in. Nende hulgas oli ka naine.
Kauplusest viidi kaasa sokke, käisteta sviitreid, nahka, lõhnaõli, odekolonni, suhkrut, kõige rohkem kommi. Kraam viidi vankritel Mustajõe sohu, kus jagati laiali. Kahju: 11863 rbl.
Tsooru kaupluse juhataja Ruudi Palu:

Juunis või juulis 1946 kl 24 00 koputati aknale. Tõusin üles ja mulle öeldi, et avage, riiklik kontroll. Ütlesin, et ma öösel ei ava kellelegi. Minu korter oli kaupluse kõrval. Aken lõhuti ja öeldi, et kui ei ava, viskame granaadi sisse. Olin sunnitud kaupluse ukse avama. Seitsmendana sisenes tüdruk keda nad kutsusid Marusjaks. Mulle suunati kohe automaat ja öeldi, et sinu kommunisti laseme maha. No ei lasknud, võtsid hoopis vahi alla. Taskulambi valgel hakkasid nad asju pakkima. Kui kraam pakitud, küsisid, kus on kassa. Ütlesin, et saatsin raha eile autoga Antslasse, kuigi tegelikult oli mul kassas üle 5000 rbl. Bandiidid jäid mind uskuma, lahkusid ja sõitsid minema Antsla suunas. Enne lahkumist ütlesid mulle, et nüüd keera uks lukku ja kui elu armas, siis kuni hommikuni siit ära lahku, meil on valve väljas. Ütlesid ka, et helistada pole mõtet, telefonitraadid on katki. Nad viibisid kaupluses u 45 min.

30. 07.46 öösel püüti taas Linnamäe kauplust röövida, kaasa midagi ei võetud. Sündmuskohale sõitis miilitsa van ltn Volke ja asus otsima rahvakaitsekomandöri Lepistut. 1. 8.46 teatas Lepistu isa, et tema poja, hävituspataljoni komandöri Lepistu Rudolfi koos vennaga, viisid tundmatud 31. juuli õhtul heinamaalt endaga metsa kaasa. Vendade isa "allutati Julgeolekus üksikasjalisele ülekuulamisele". Saadi vaid tunnistus, et ta ei tea poegade asukohta ega sedagi, kas kaasaviijad olid metsavennad või varjusid nad omal algatusel.
Magda Lepistu Kurenurme k/n-st tegi 1957. a julgeolekuorganitele avalduse, et vendade Lepistute metsa viijateks olid August Kängsepp, Karl Kuus, Johannes ja Robert Heeska.

Läksin rahvakaitselase Oss Evaldi poole, kuid Oss keeldus, öeldes, et metsas on juba pime, kell oli juba üle 12. Järgmisel hommikul läksin lehmadega sinna heinamaale, kuid jälgi mehest ja mehevennast ei leidnud. Nende saatus on siiani teadmata. Mehevend oli rahvakaitselane ja võttis osa haarangutest metsavendadele, sealhulgas ka gruppidele, kuhu kuulusid Heeska Robert ja Heeska Johannes. Lepisto Rudolf oli Kurenurme Rahvakaitse ülem, mille pärast metsavennad kandsid viha. 1946. a ei teatanud me organitele 4 äraviija nime sellepärast, et kartsime, et nad saavad sellest teada ja meid tapetakse.

Julgeoleku uurimine nimetatud metsavendade seost vendade Lepistute kadumisega ei kinnitanud.

Aliidia Pallav, kelle poeg Aksel Pallav oli metsavend ja tütar varjas end samuti nõukogude võimu eest, Julgeoleku andmetel koos vennaga, kes on viibinud 23.8.46 õhtul kodus. Pallavi talu asub Ketsi talu kõrval. Suhted perede vahel on pingelised, mis laseb kahtlustada Aksel Pallavit.

KA: Septembri lõpus 1946. a panid Heeskad ja Kuus ette röövida võid, mis toodi Antslasse Tsooru võitööstusest Lepistu vallas. Mindi neljakesi, metsa ääres ootasid veel kolm meest, ühe nimi oli Janis (August Kängsepp)

HJ: Initsiaator oli Karl Kuus. Andsime nõusoleku ja leppisime kohtumiskoha. Kui meie kohale jõudsime, olid Tsooru omad juba kohal. Korraldasime maantee ääres varitsuse. Kui vankrid tulid, pidasime nad kinni, võtsime sealt endaga 3 inimest kaasa ja viisime metsa. Ühe vankri võikoormaga viisid Tsooru metsavennad oma punkrisse. Teise võtsid endale Visnapuu, Märdimäe ja Steinbach ja viisid oma punkrisse Linnamäe valda. Hiljem sain Kängsepa käest teada, et Visnapuu vankrit hakkas operatiivgrupp jälitama, mille tulemusel Visnapuu jättis vankri maha ja pistis jooksu, Märdimäe ja Steinbach olevat tapetud. Metsa viidud kolme meest valvasid teised metsavennad hilisõhtuni, siis lasti nad vabaks.

KA: Robert ja Johannes Heeska, Karl Kuus ja Valter Jeeger kutsusid mind Sõmerpalust Võrru viiva tee äärde. Kui kohale jõudsime, selgitasid vennad Heeskad, et Sõmerpalust Võrru peaks minema auto, mille peame kinni ja teeme midagi. Sain aru, et hakkame autot röövima. Auto häält kuuldes läks Robert Heeska teele ja peatas selle. Samal ajal hüppasid Johannes Heeska ja Karl Kuus autokasti, kus võtsid raamatupidaja portfellist raha ära, portfelli dokumentidega andsid tagasi. Valter Jeeger istus autosse ja auto sõitis edasi Võru suunas. Mulle öeldi, et läheksin Tõnni silla juurde ja ootaksin seal. Kui ma silla juurde jõudsin, olid need 4, kes autoga sõitsid, juba seal. Kui palju raha kokku oli, ma ei tea, mina sain 3500 rbl, Johannes Heeska 7000. Kui palju teised said, ma ei tea. Mul röövi ajal relva ei olnud, minu ülesanne oli olla füüsiliselt abiks, kui autoga sõitvad inimesed peaksid osutama vastupanu. Robert Heeskal oli Saksa automaat, Johannes Heeskal Nagaan, Karl Kuusil revolver Nagaan, Valter Jeegeril oli Vene vintpüss.

KK: Johannes Heeska rääkis mulle, et Sõmerpalu postitöötajad viivad suurt summat raha. Ta tegi ettepaneku minna koos röövile. Ma ei andnud pikka aega jaatavat vastust, mille peale Heeska ütles mulle, et ma olen argpüks, ise veel politseinik. Heeska veenmisel nõustusin selles röövis osalema. Leppisime kokku kohtuda järgmisel päeval metsas, sinna tulid Johannes Heeska, „Tarzan“ kelle nimi oli Helbre, „Mait“ , üks tüdruk hdn „Tüda“, kelle päris nimi oli Asta ja Kängsepp hdn „Janov“ ning Valter Jeeger. Me kõik olime relvastatud vintpüsside jm tulirelvadega ning läksime Sojakalu? metsa, kus panime tee äärde välja varitsuse. Sidetöötajate möödumisel ründasime neid ja võtsime ära 28 000 rbl, inimesed lasime lahti. Kogu salgaga läksime tagasi Tammipalu metsa, kus jagasime raha omavahel.

PL: sõitsin hommikul kl 9 vankriga Sõmerpalu TK-s t Võrru, et viia panka raha summas 35 960 rbl. Sõitsin TK-st 3 km edasi, kui metsast astusid välja 5 relvastatud bandiiti, nimesid ei tea, käskisid kinni pidada, piirasid vankri sisse, käsutasid käed üles ja küsisid, kas mul on relva. Nad suunasid hobuse teelt kõrvale metsa, otsisid vankri läbi ja võtsid minu portfelli eeltoodud summa rahaga. Pärast seda üks neist ütles, et võin minna Võrru ja rääkida sellest kõigile miilitsas. Kui bandiidid lahkusid, sõitsin Võrru ja teatasin röövist miilitsasse. Sellest, et ma sõidan rahaga Võrru, teadsid rahvakaitse pataljoni komandör, kellelt ma käisin küsimas endale kaitsjat. Ta ei leidnud selleks inimesi, seepärast sõitsin üksi ilma kaitsjata. Teadis ka TK asjaajaja Asta Reiman, kes minu ettevalmistusel ärasõiduks pakkis raha ja valmistas dokumendid. Ta oli tunnistajaks minu väljasõidul rahaga. Reiman Asta seosest bandiitidega ei tea, kuid rahva juttudest tean, et üks tema sugulastest, Jeeger, on metsavend ja varjab end.